Ajapangandus

Ajapangandus on teenuste vahetussüsteem, milles rahaühikute asemel kasutatakse ajaühikuid. See on näide alternatiivsest rahasüsteemist.

Rahaühikut, mille väärtus on alati väärt tund aega ükskõik millise kliendi tööd, nimetatakse Ameerika Ühendriikides ajadollariks ja Suurbritannias ajaveksliks (time credit). Terves maailmas tegutsevad ajapangad enamasti ühtse skeemi järgi. Asjast huvitatud inimene registreerib ennast, märgib ära teenuse, millega soovib olla ajapanga liige ja valib, millist teenust tahab ta oma tehtu eest vastu saada. Edaspidi aitab projekti koordinaator, kes koordineerib omavahel klientide tegevust ning vajadusel kontrollib ka tehtud töö kvaliteeti ja arvestab töötunde. Kui klientide vahel töötundide suhtes lahkarvamusi ei esine, pole koordinaatori kohaletulek vajalik, piisab temaga ühenduse võtmisest ja tehtud töötundide kirjapanekust.

Ajapangandust kasutatakse motiveerimaks inimesi tegema ühiskonnale kasulikke töid. Laste õpetamine, vanainimeste eest hoolitsemine, naaberlik abi – need on tööd, mida tehakse vabatahtlikuna ja mida turumajandus ei väärtusta. Aja eest, mille ajapanga liige kulutab kogukonnaliikmete sotsiaalseks heaoluks, saab ta endale teenuseid vastu.^[1] Lisaks ajavekslitele on osalejatel, kes on tavaelus harjunud rohkem saama kui andma, võimalik koguda enesekindlust, tõsta sotsiaalsete kontaktide arvu ning parandada oma oskusi. Kogukonnad kasutavad seetõttu ajapangandust tööriistana tugevamate kogukonnasiseste suhete moodustamiseks (sotsiaalse kapitali kogumine).

Ajapangandus tekkis USAs 1980. aastate alguses.^[2] Aastaks 1990 oli Robert Wood Johnsoni Fond investeerinud ajapangandusse 1,2 miljonit USA dollarit vanurite hoolekande parandamiseks. Tänapäeval on 26 riigis aktiivseid ajapanku, Suurbritannias üle 250 aktiivse ajapanga ja USAs rohkem kui 276 ajapanka. ^[3][4]