Diktofon (lad dicto dikteerin’ + phone ’heli, hääl’) on kõne salvestamise ja taasesitamise seade. Kasutatakse küsitluste, vestluste, esinemiste ja loengute salvestamiseks, et neid hiljem kuulata ja tarbe korral tekstiks muuta (seega asendab diktofonisalvestus omaaegset stenograafiat).
Esialgu (alates 1950. aastatest) toimus analoogsignaali magnetiline salvestamine väikese (mini- või mikroformaadis) kompaktkasseti lindile (samal põhimõttel kui kassettmagnetofonis), kusjuures lindi kiirus oli 2,38 või 1,19 cm/s.
Üleminek digitaalsele salvestusele toimus 1990. aastate keskel. Nendes diktofonides on andmekandjaks sisemine välkmälukiip või vahetatav mälukaart. Mõnel mudelil on diktofon digikaameraga kokku ehitatud. Siis saab lisaks kõnele salvestada ka fotosid.
Kõneandmete levinud tihendusstandard on DSS (Digital Speech Standard) ja selle edasiarendus DSS Pro. Kui 1-minutine kõne vajab kadudeta pakkimise vormingus salvestusmahtu kuni 1300 kB, siis DSS-i korral normaalsalvestuse (SP) korral 102 kB ja kauamängimise režiimis (LP) 47 kB. Nutitelefoni diktofonirakendus võib kasutada MP3-pakkimist.
Diktofonil on võimalik valida mitu salvestusrežiimi vastavalt salvestuskestuse ja helikvaliteedi vahekorrale:
Sagedusala alumine piir jääb eri mudelitel vahemikku 100–300 Hz.
Diktofonide omadusi ja võimalusi:
Tänapäeval täidab diktofoni ülesandeid mobiiltelefon opsüsteemile vastava rakenduse abil.