Esipreester

Koguduse esipreester (vene keeles настоятель) on õigeusu kirikus preester, kellele piiskopkonna juht (piiskop, peapiiskop või metropoliit) on teinud ülesandeks antud koguduse juhtimise. Esipreestrile alluvad kõik ülejäänud koguduse vaimulikud ja ilmalikud töötegijad, kaasa arvatud teised koguduse juures töötavad preestrid.^[1] Esipreester määrab jumalateenistuse korra ning jälgib selle täitmist, vastutab pühakoja ja selle inventari korrashoiu eest.^[2]

Eesti keeles on esipreestri kohta kasutatud ka nimetusi eesseisja, eesnik ja esinik, kuid need ametinimetused ei ole üheselt mõistetavad, sest võivad osutada ka kloostriülemale. Harvemini on kasutatud mõistet vanempreester.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku põhikirja kohaselt on koguduse juhtimist teostava preestri ametinimetuseks "eesseisja".^[3]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku põhikirjas ei ole vastav ametinimetus üheselt määratletud – seal kasutatakse vahelduvalt mõisteid "koguduse preester", "koguduse vaimulik" ja "esipreester".^[4]

Eesti õigeusu kiriku ajalugu uurinud vaimulikud August Kaljukosk ja Andrei Sõtšov on eelistanud "eesniku" nimetust. Kahe maailmasõja vahel ja veelgi varasemas eestikeelses õigeusu kirjanduses kasutati aga sageli nimetust "esinik".