Finantskeskust määratleb Rahvusvaheline Valuutafond järgmiselt:[1] rahvusvahelised finantskeskused (IFC), näiteks New York, London ja Tōkyō; piirkondlikud finantskeskused (RFC), näiteks Frankfurt, Chicago ja Sydney; ja offshore-finantskeskused (OFC), näiteks Kaimanisaared, Dublin ja Singapur.[2]
IFC-d ja paljud RFC-d on täisteenusega finantskeskused, millel on otsene juurdepääs pankade, kindlustusettevõtete, investeerimisfondide ja noteeritud kapitaliturgude suurtele kapitali kogumitele, ning need on suured maailmalinnad. OFC-d ja ka mõned RFC-d on spetsialiseerunud maksupõhistele teenustele, näiteks ettevõtte tulumaksu kavandamise tööriistad, maksuneutraalsed sõidukid,[3] ja varipangandus/väärtpaberistamine ning need võivad hõlmata väiksemaid riike (nt Luksemburg) või linnriike (nt Singapur). IMF märgib RFC-de ja OFC-de kattumist (nt Hongkong ja Singapur on OFC-d ja RFC-d). Alates 2010. aastast peavad akadeemikud OFC-sid maksuparadiiside sünonüümideks.[4]
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)