See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2021) |
Konsensus ehk ühismeel on grupi inimeste arvamuse ühisosa või ühine arvamus. Konsensuse leidmise protsessiks on väitlus, arvamuste vahetus, mille kaudu võidakse jõuda arvamuste kokkulangemisele vaadeldavas küsimuses. Konsensuse liigiks on ka kompromiss, mida võib pidada osaliseks konsensuseks.
Konsensuslik otsustamine on grupiviisilise otsustamise meetod, mis taotleb kõigi osalejate nõusolekut ning vastuväidete lahendamist. Konsensuslik otsus erineb ühehäälsest otsustamisest ja solidaarsusest.
Konsensusliku otsustamise protsessis püütakse saavutada nii grupi kui kõigi selle liikmete huvide parimal viisil rahuldamist, mitte võistlevate seisukohtade seast eduka välja valimist. Grupi liikmetelt eeldatakse võimalikult võrdsel määral panustamist otsuse kujundamise protsessi, kõigil on võimalus ettepanekuid teha, arvamust avaldada ja vetoõigust kasutada. Kaasata püütakse võimalikult laia asjasse puutuvate isikute ringi.
Konsensuslik otsustamine on alternatiiviks otsuste langetamisele häälteenamusega või ülalt alla suunatud otsustamisega. Vahevormina praktiseeritakse kaasamist, kus otsustajad konsulteerivad huvirühmadega, kellel on arvamuse avaldamise õigus, kuid mitte otsustamises osalemise õigus. Konsensuslikku protsessi kasutatakse ka häälteenamusega vastu võetavate otsuste ettevalmistamisel.
Konsensusliku otsustamise käigus võidakse taotleda kõigi grupi liikmete nõusolekut või seada reeglid, mitme mittenõustuja korral loetakse üksmeel saavutatuks.
Konsensusliku otsustamise plussiks peetakse parema kvaliteediga otsuseid, kuna arvesse võetakse paljude isikute huvisid, samuti kaasnevaid paremaid grupisuhteid. Miinuseks peetakse otsustamise ajakulukust. Samuti eeldab konsensusliku otsustamise eetika osalejatelt, et nad seaksid üldjuhul grupi huvid isiklikest huvidest ettepoole ning kasutaksid vetoõigust vastutustundlikult.