Oskuskeel

Oskuskeel on kirjakeele allkeel, mida kasutatakse erialasel ja ametialasel suhtlemisel. Sellisena vastandatakse seda üldkeelele, mida kasutatakse eelkõige igapäevaelus.

Oskuskeel jaguneb erialakeelteks.

Oskuskeelele on iseloomulik terminite ja reglementeeritud väljendusviisi kasutamine, mille eesmärgiks on üheselt mõistetavus. Terminitega väljendatakse rangelt määratletud mõisteid, seetõttu on erinevalt üldkeeltes sõnade ja sõnaühendite tähendused täpselt paika pandud, mõnikord (näiteks õiguskeeles ja sõjaväekeeles) kasutatakse ka lausete moodustamisel kindla tähendusega malle. Peale tähenduse laialivalgumise välditakse ühe erialakeele (või selle valdkondliku allkeele) piires tavaliselt sõnade mitmetähenduslikkust.

Eri erialakeelel võivad olla eripärad, mille tõttu nad võivad eeltoodud üldisest kirjeldusest hälbida. Näiteks matemaatikas on tavaks igas kirjutises kõik terminid defineerida või viidata terminoloogia eeskujule; eri autorite terminikasutus võib olla erinev, samuti võidakse üht ja sedasama terminit olenevalt kirjutise temaatikast defineerida erineva üldisuse astmega. Filosoofias võetakse sageli aluseks üldkeelsed sõnad koos üldkeelsete tähendustega ning täpsed definitsioonid kas jäetakse andmata või esinevad definitsioonid filosoofiliste teesidena; terminoloogiline ühtsus puudub osalt sellepärast, et ühe ja sellesama sõnaga väljendavad eri filosoofid eri mõisteid, ja osalt sarnastel põhjustel nagu matemaatikas.

Oskuskeelne tekst on üldkeelsest tekstist sageli keerulisema lauseehitusega ning sisaldab rohkem tuletisi, liitsõnu ja võõrsõnu.

Oskuskeele arendamine ja normeerimine on keelekorralduse osa, mida nimetatakse oskuskeelekorralduseks. Sellega tegelevad terminoloogid koostöös erialainimestega.

Oskuskeelt uurib oskuskeeleõpetus.