Sakraalarhitektuur

Vana-Egiptuse tempel Luksoris, ehitatud u 3400 aastat tagasi
Parthenon Ateenas oli Vana-Kreeka üks tähtsamaid pühamuid
1. sajandil ehitatud torana (väravaehitis) 3. sajandist eKr pärineva Sanchi stuupa ees
Ravenna San Vitale kiriku interjöör on näide Bütsantsi sakraalarhitektuurist
Kairouani Suure mošee palvesaal; see mošee on islamimaailmas üks vanimaid
Londoni St. Pauli katedraal piduliku jumalateenistuse ajal 2008
Guadalupe Neitsi uue katedraali sisevaade Méxicos

Sakraalarhitektuur (ladina keelest sacer 'püha') on kultusliku otstarbega arhitektuur[1]. Sakraalehitis on hoone, kus kohtuvad religiooni järgijad, et läbi viia tseremooniaid, palvusi ja muid religioosseid toiminguid. Usklike jaoks on sakraalhooned pühad.

Sakraalarhitektuur ja religioosne sümboolika on kunstiajaloo oluline osa. Tavaliselt iseloomustab sakraalhooneid eriline, igale religioonile ja kultuurile spetsiifiline põhiplaan, ehitustraditsioon ja dekoor. Arhitektuuriajalugu tegeleb mineviku arhitektuuri uurimisel sakraalehitistega rohkem kui ühegi muu hooneliigiga, sest enamikule minevikku jäänud kultuuridele on omane olnud ehitada religiooniga seotud hooned, nagu templid ja kirikud, kõige võimsamateks, püsivamateks ja mõjukamateks hooneteks kogukonnas[2].

Sakraalarhitektuurist erineb ilmaliku otstarbega profaanarhitektuur.

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  2. Religious Architecture. - Architecture. - britannica.com

Developed by StudentB