Segregatsiooniks nimetatakse inimgeograafias teatud rahvastikurühmade eraldatust ülejäänud rahvastikust, kus alarühmade liikmed on võrreldes ülejäänud rahvastikuga ruumis ebaühtlaselt jaotunud.[1] Geograafiline segregatsioon uurib rahvastikurühmade ebaühtlast paiknemist linnaruumis (näiteks rassiline segregatsioon). Sotsiaalgeograafias eristatakse etnilist ja sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni ning nende mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid indekseid (näiteks dissimilaarsuse indeks).
Suur segregatsiooni määr märgib tugevat rahvastikurühmade eraldatust, ja vastupidi, väike segregatsioon tähendab madalat ruumilist ebavõrdsust.
Ruumilisel segregatsioonil eristatakse viit mõõdet: ühtlus, kokkupuutuvus, koonduvus, tsentralisatsioon ja klasterdumine.[2]