Back انتخابات الرئاسة الفرنسية 2002 Arabic Eleccions presidencials franceses de 2002 Catalan Volby prezidenta Francie 2002 Czech Præsidentvalget i Frankrig 2002 Danish Präsidentschaftswahl in Frankreich 2002 German Γαλλικές προεδρικές εκλογές (2002) Greek 2002 French presidential election English Franca prezidenta baloto de 2002 Esperanto Elecciones presidenciales de Francia de 2002 Spanish 2002ko Frantziako Hauteskunde Presidentzialak Basque

2002. aasta Prantsusmaa presidendivalimised

Prantsusmaa poliitika ja valitsemine

2002. aasta Prantsusmaa presidendivalimised toimusid kahes voorus 21. aprillil ja 5. mail.

Ametis olev keskparempoolne president Jacques Chirac kandideeris teiseks ametiajaks. Alates 1997. aastast oli Prantsusmaal olnud nn poliitiline vabaabielu (cohabitation) peale vasakpoolsete valimisvõitu, kui Chirac oli sunnitud peaministriks nimetama sotsialist Lionel Jospini. 2000. aasta referendumiga kärbiti presidendi ametiaja pikkust seitsmelt aastalt viiele.

Chirac keskendus tugevale majandusele (suuresti mõjutamata majanduslangustest USAs ja Saksamaal), lisaks oli põhiteemaks meedias kuritegevus, keskendudes nooremate ja eriti immigrantide kuritegevusele, kritiseerides Jospini valitsust "leebuses" kurjategijate suhtes.[1]

Kommentaatorid ennustasid, et teine voor tuleb tasavägine Chiraci ja Jospini vahel. Esimeses voorus aga kandideeris 16 kandidaati. Paljud olid vasakpoolsed kandidaadid, kes tahtsid oma profiili tõsta, kuid teises voorus plaanisid toetada Jospini. Irooniliselt võttis see Jospinilt palju hääli ära ja ta jäi teisest voorust välja, saades ligi 200 000 häält vähem kui äärmusparempoolne Jean-Marie Le Pen.

Chirac oli parasjagu uurimise all Pariisi linnapeana kordasaadetud korruptsioonisüüdistuse eest, kuid presidendina oli ta kuni ametist lahkumiseni immuunne. Teises voorus ei jäänudki vasakpoolsetel muud üle kui vastumeelselt toetada Chiraci, kes võitis ülekaalukalt. Enne teist vooru levisid plakatid "Hääleta petturi, mitte fašisti poolt" ("Votez escroc, pas facho!").[2]

Kandidaat Partei 1. voor 2. voor
Hääli % Hääli %
Jacques Chirac Kogunemine Vabariigi Eest RPR 5 665 855 19,88 25 537 956 82,21
Jean-Marie Le Pen Rahvusrinne FN 4 804 713 16,86 5 525 032 17,79
Lionel Jospin Sotsialistlik Partei PS 4 610 113 16,18
François Bayrou Ühendus Prantsuse Demokraatia eest UDF 1 949 170 6,84
Arlette Laguiller Tööliste Võitlus LO 1 630 045 5,72
Jean-Pierre Chevènement Kodanike Liikumine MDC 1 518 528 5,33
Noël Mamère Rohelised LV 1 495 724 5,25
Olivier Besancenot Revolutsionäärne Kommunistlik Liiga LCR 1 210 562 4,25
Jean Saint-Josse Jahtimine, Kalapüük, Loodus, Traditsioon CPNT 1 204 689 4,23
Alain Madelin Liberaalne Demokraatia DL 1 113 484 3,91
Robert Hue Prantsuse Kommunistlik Partei PCF 960 480 3,37
Bruno Mégret Rahvuslik Vabariiklik Liikumine MNR 667 026 2,34
Christiane Taubira Vasakradikaalne partei PRG 660 447 2,32
Corinne Lepage Kodakondsus, Tegevus, Osalus 21. sajandil CAP21 535 837 1,88
Christine Boutin Sotsiaalvabariiklaste Foorum FRS 339 112 1,19
Daniel Gluckstein Töölispartei PT 132 686 0,47
Kokku 28 498 471 100 31 062 988 100
Kehtivaid hääli 28 498 471 96,62 31 062 988 94,61
Rikutud ja tühje hääli 997 262 3,38 1 769 307 5,39
Osalejaid 29 495 733 71,60 32 832 295 79,71
Mitteosalejaid 11 698 956 28,40 8 358 874 20,29
Registreeritud valijaid 41 194 689 100 41 191 169 100
Allikad: Kandidaadid, esimese vooru tulemused, teise vooru tulemused
  1. ↑ "L'insécurité, programme préféré de la télé". Libération (prantsuse). 23. aprill 2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2013. Vaadatud 21.10.2022.
  2. ↑ "«Votez escroc, pas facho!»". Libération (prantsuse). 23. aprill 2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2013. Vaadatud 21.10.2022.

Developed by StudentB