Allikas

See artikkel räägib põhjavee väljumiskohast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgi Allikas (täpsustus) ja Läte (täpsustus)

Allikas ehk läte on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale või veekogu põhja.

Veekogu põhja avanevad allikad on mõnel juhul veekogu peamised veega toitjad.

Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesia veeks.

Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus. (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.

Suure ioonisisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena.

Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.

Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Eristatakse külmaveelisi (< 20^o), soojaveelisi (20–42^o) ja kuumaveelisi (> 42^o) allikaid^[1].

Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid.

Maapinnale väljumise järgi jaotatakse allikad tõusuallikateks ehk limnokreenideks, langeallikateks ehk reokreenideks ja allikalisteks aladeks ehk helokreenideks^[1].