Apostel (vanakreeka keelest ἀπόστολος apostolos on aramea sõna שליח šaliah tõlge, mis lähtub verbist "(volitusega) läkitama")[1] ja tähendab "isikut, kes on saadetud" – saadikut või esindajat. Uues Testamendis on seda kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse.
Algkristluses 1. sajandil on apostel ristiusu kuulutaja ja õpetaja ning koguduste korraldaja, keda Jeesus oli ise õpetanud või kes olid õpetuse saanud Jeesuse õpilastelt.[2] Iga apostel on jünger, aga mitte iga jünger ei ole apostel. Apostlid kitsamas tähenduses on ülestõusnud Jeesuse tunnistajad.[3]
Varakatoolsuses nimetati apostliteks misjonäre, kes kuulutasid kogudusest kogudusse rännates ristiusku. Hiljem tunnistas kirik apostliteks ainult Jeesuse 12 õpilast (jüngrit) ja Pauluse. Tähtsaimad apostlid on Peetrus, Paulus, Jaakobus ja Johannes.[2]