Briti impeerium

Briti impeerium 16. sajandi lõpp – 20. sajandi II pool
Briti impeeriumi lipp
Briti impeerium aastal 1921
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	London
Pindala	33,7 miljonit ruutkilomeetrit
Rahvaarv	458 miljonit (1922)
Riigikeeled	inglise keel

Briti impeerium (inglise keeles British Empire) oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi kujunes 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, mil Inglismaa kuningriik rajas meretagused kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigi territooriumil 458 miljonit inimest (neljandik maailma elanikkonnast)^[1] ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit ruutkilomeetrit (peaaegu 25% Maa maismaa pindalast).^[2]

Suurte maadeavastuste perioodil, 15. ja 16. sajandil, avastasid Portugal ja Hispaania laialdasi territooriume väljaspool Euroopat ning lõid suured ülemere impeeriumid. Nende riikide edu kannustas ka Inglismaad, Prantsusmaad ja Hollandit oma kolooniate rajamisele Ameerikas ja Aasias.^[3] 17. ja 18. sajandil toimunud mitmed Hollandi ja Prantsusmaa vahelised sõjad nõrgestasid neid niivõrd, et Inglismaa kuningriik (1707. aastast Suurbritannia kuningriik) sai domineerivaks koloniaaljõuks Põhja-Ameerikas ja Indias. Pärast kolmeteistkümne koloonia kaotamist Ameerika iseseisvussõja järel 1783. aastal pööras Suurbritannia kuningriik oma tähelepanu Aafrikale, Aasiale ja Vaiksele ookeanile. Järgnenud Napoleoni Prantsusmaa lüüasaamise järel sai Suurbritanniast peaaegu konkurentsitu suurjõud ning ta asutas uusi kolooniad üle kogu maailma. Mõned eurooplastega asustatud kolooniad said laialdasemad autonoomsed õigused ning mõnest moodustati dominioonid.

Saksamaa keisririigi ja Ameerika Ühendriikide esiletõusuga kaotas Briti impeerium 19. sajandi lõpuks oma juhtiva koha maailma majanduses. Järgnevad sõjalised ja majanduslikud pinged Suurbritannia ja Saksamaa keisririigi vahel olid peamisteks põhjusteks I maailmasõja puhkemisel. Sõda kurnas tugevalt Briti impeeriumi ning kuigi selle mõõtmed saavutasid oma suurima ulatuse vahetult pärast sõda, polnud impeerium enam kõikvõimas industriaalne ja sõjaline jõud. II maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Suurbritannia Kagu-Aasia kolooniad, mis kahjustas impeeriumi prestiiži ja kiirendas selle langust, vaatamata liitlaste võidule sõja lõpus. India – kõige väärtuslikum ja rahvarohkem impeeriumi koloonia – saavutas iseseisvuse kaks aastat pärast sõja lõppu.

II maailmasõja lõpu järel sai alguse ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ning enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana.