Buun (saksa sõnast Buhne < hollandi) ehk põiktamm ehk kannustamm on voolu reguleeeriv ja mere- või jõekallast uhtmise eest kaitsev kaldast (sellega risti või selle suhtes väikese nurga all) lähtuv tamm[1][2].
Jõebuunid kaitsevad enamasti kaldaid uhtumise eest ning voolusängi ahendades kiirendavad nad veevoolu kiirust, mistõttu nt laevateedele kuhjub vähem setteid ning buunide abil on jääummistusi võimalik ära hoida[2].
Eestis on tuntuim buunide näide 1930. aastatel Peipsi põhjakaldale rajatud tammid, mille eesmärk oli Narva jõe lähet kitsendada. Sellega jõe voolukiirus kasvas ning jõkke sattuva settematerjali hulk vähenes[2]. Nüüdisajal on buunivahed ummistunud ning setet need tammid enam kinni ei pea.[2]