Dionysos

Dionysos ehk Bakchos (ladina keeles Bacchus) oli vanakreeka mütoloogias veinijumal.^[1]

Dionysos oli Zeusi ja Teeba printsessi Semele poeg.^[1][2]

Kui Semele Zeusi last kandis, vandus Zeus Styxi nimel, et täidab Semele ükskõik millise soovi – Styxi nimel antud vannet ei tohtinud isegi jumal murda. Semele soovis näha Zeusi täies hiilguses taeva kuninga ja piksenoolte käsutajana.^[2] Seda oli Semelel soovida palunud Zeusi armukade naine Hera, kes teadis, et ükski surelik ei suuda seda vaatepilti vaadates ellu jääda.^[2] Zeus pidi lubatut täitma ja Semele suri tema hiilguse nägemisest.^[2] Kuid Zeus võttis Semele emaihust lapse ja pani selle oma reie^[1][2] sisse, kus kandis seda seni, kuni lapsel oli aeg sündida.^[3]

Dionysos oli ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud.^[3] Teistest lastest, kelle üks vanematest oli jumal ja teine surelik, erines ta selle poolest, et tema isa oli jumal ja ühtlasi oli ta jumalast sündinud.^[4]

Dionysos kasvas algul Semele õe Ino ja tema abikaasa Athamase juures,^[5] aga pärast seda, kui Hera mõlemad tappis, Nysa nümfide hoole all.^[3]

Sedamööda, kuidas vanakreeka mütoloogia arenes, muutus ka Dionysos. Algselt oli ta vana habemik mees, hiljem kujutati teda ilusa noormehena.^[1] Pärastpoole arvati ta üheks Olümpose jumalatest, aga Homeros teda veel nende hulka ei arvanud.^[3]

Kuigi Dionysos oli jumal, ei veetnud ta teiste jumalate kombel aega Olümposel, vaid rändas mööda maailma. Laubal kandis ta viinapuulehtedest pärga ja käes oli tal luuderohuga põimitud kepp, mille nupuks oli männikäbi. Kõikjal, kuhu ta sattus, õpetas ta inimesi viinamarju kasvatama, viinamägede eest hoolitsema ja veini tegema.^[4]

Kord, kui ta jalutas Kreeka rannal, nägid teda mereröövlid, kes ta kinni võtsid ja oma laevale viisid, lootes tema müügist palju raha saada või kui ta oleks osutunud mõne kuninga pojaks, siis tema vastu suurt lunaraha nõuda. Kapten käskis Dionysose kinni siduda, aga kõik ahelad langesid tema kehalt maha. Laeva tüürimees taipas, et nende ees seisab jumal, ja käskis teistel ta vabaks lasta, aga kapten teda ei kuulanud ja käskis teistel laevameestel ta ankrukettidega kinni siduda. Siis juhtusid teisedki imed: tuulest hoolimata ei liikunud laev paigast, laeva masti katsid viinamarjaväädid ja luuderohi. Dionysos muutus lõviks ja rebis kapteni lõhki. Teised meremehed hüppasid merre ja muutusid delfiinideks peale tüürimehe, kellele Dionysos armu andis.^[3][6]

Erinevalt enamikust jumalatest olid Dionysosel tavaliselt saatjad. Tema saatjateks olid saatürid, Silenos ja metsanümfid menaadid.^[1][4]

Oma kaaskonnaga rändas Dionysos oma sõnul mitmel pool maailmas ja pidas kõikjal võidukaid lahinguid. Hakatuseks käisid nad läbi kogu Aafrika, kus Egiptuses sõdisid liidus Liibüast pärit amatsoonidega titaanide vastu, kes olid jumal Amoni välja ajanud. Dionysos aitas Amoni tagasi Egiptuse jumalaks. Seejärel läbisid nad Araabia, Lüüdia ja Pärsia ning jõudsid Baktriasse Oxose ja Iaxartese kallastele. Enamasti alistusid inimesed talle vabatahtlikult, välja arvatud Damaskus, keda Dionysos seejärel lahingus võitis ja tappis Damaskuse kuninga. Indias sõdisid nad kolm aastat, enne kui indialased alla andsid ja Dionysost kummardama hakkasid. Nad läksid veelgi kaugemale itta, kuni jõudsid maailma lõppu ja pidid tagasi pöörduma. Dionysose sõnul käisid nad seejärel läänes kuni hesperiidide maani ja pakkusid veini ka Atlas, kes taevavõlvi kandis. Põhjas jõudsid nad Hüperboreani ja see oli ainus koht, kus nad viinamarjakasvatamise kunsti ei õpetanud, sest sealne elu oli nii täiuslik ja harmooniline, et neil polnud veini vaja.^[7]

Dionysos õpetas ka Atika kuninga Ikariose veini tegema. Ikarios jättis veinivaadi laokile, tema lambakarjased leidsid selle, jõid end maani täis ja joobnuna tapsid Ikariose, heitsid ta surnukeha kaevu ja loopisid sinna kive peale. Kuningatütar Erigone poos end kurvastusest üles.^[8]

Dionysos jõudis ka oma ema sünnikohta Teebasse. Seal valitses Semele õepoeg Pentheus. Dionysost saatsid menaadid: rodu naisi, kes tantsisid ja laulsid, ülistasid Dionysost ja jõid veini. Nad käskisid kõigil Dionysost kummardada, sest tema olevat uus jumal. Pentheus pidas seda avaliku korra rikkumiseks ja ilma loata meeleavalduse korraldamiseks ning käskis uue jumala vangi panna, nimetades teda petisest nõiaks Lüüdiamaalt. Pentheus käskis Dionysose türmi heita, kuid kütked ja ahelad ei pidanud teda, lukud kukkusid eest ja uksed avanesid iseenesest. Dionysos jalutas vanglast minema. Ka Pentheus tormas mägedesse linna naisi otsima, ent siis nuhtles Dionysos neid hullusega, nii et nad purjuspäi pidasid Pentheust lõviks, tapsid ta ja kiskusid tükkideks.^[9]

Pärast seda, kui Theseus jättis Kreeta printsessi Ariadne Naxose saarele maha, võttis Dionysos Ariadne naiseks. Tema pulmakink Ariadnele oli Põhjakroon..^[10] Kui Ariadne lõpuks suri, asetas Dionysos Põhjakrooni taevavõlvile tähtede hulka.^[11]

Dionysost kummardati kõikjal Kreekas,^[2] kuid eriti Naxosel.^[12] Tema kultus pärines Traakiast ja Früügiast ning müütides peegeldub võitlus, mis kaasnes Dionysose kultuse juurutamisega Kreekas.^[1] Aga Ateenaski korraldati tema auks dionüüsiais, lenaiasid ja antesteeriaid.^[1] Keskne kultusüritus oli falloserongkäik.^[1] Tema auks korraldati ka kultuslikke orgiaid, mida nimetatakse bakhanaalideks, ja nendest osavõtvaid naisi bakhantideks.^[13] Kaht suurimat dionüüsiat peeti Parnassose ja Kithaironi mäel.^[14]

Dionysose auks lauldavast koorilaulust ditürambist arenes välja tragöödia.^[1] Ditürambe esitas sokujalgseteks saatüriteks maskeeritud noormeeste koor Dionysose auks. Neid noormehi kutsuti välimuse tõttu sõnaga tragi, mis tähendab sokku. Näitlejad esitasid Dionysose elust tuntud juhtumeid, mis lõppesid kurvalt, näiteks Ikariosest ja Pentheusest. Sõna odi tähendab kreeka keeles laulu ja nende kahe sõna liitmisel tekkis mõiste "tragöödia", mis käib kõigi näitekunstiteoste kohta, mille kangelasi tavaliselt teenimatult tabab kurb saatus.^[15]

Eestis tegutseb 2009. aastast Dionysose Sõprade Selts.