Dissident

Dissident ehk teisitimõtleja on laiemas tähenduses keegi, kes aktiivselt vastandab ennast valitsevale poliitikale, ideoloogiale või institutsioonile. Religioosses kontekstis on seda mõistet kasutatud alates 18. sajandist.

Poliitilises tähenduses on see mõiste olnud kasutusel alates 1940. aastatest ning 1960. aastate teisel poolel tulid mõisted 'dissident', 'dissidentlus' jmt kasutusele Nõukogude Liidus nende kohta, kes olid hakanud avalikult kritiseerima valitsevat režiimi. Varasematel aegadel kasutati põrandaaluse võitluse taktikat, tegutsedes konspiratiivselt ja esitades oma vaateid ja üleskutseid anonüümselt. Konspiratsioonile ja varjatud tegutsemisele lisandus nüüd uue nähtusena ka avalik väljund – pöördumistele ja üleskutsetele oma nimega alla kirjutavad kodanikud, dissidendid.

Dissidentlik liikumine Nõukogude Liidus juhindus peamiselt Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programmist ja taktikalistest alustest. Hoiduti vägivallast, nõuti seadustest kinnipidamist ja avalikustamist. Koostati ja levitati "Jooksvate Sündmuste Kroonikat" ning väga palju muid omakirjastuslikke tekste. Tuntumad dissidendid olid Aleksander Solženitsõn ja Andrei Sahharov.^[1]