Eestlased

See artikkel räägib rahvusest; ajalehe kohta vaata artiklit Eestlane (ajaleht)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. (August 2021) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! (Mai 2024) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Eestlased (ka 18. ja 19. sajandil sagedase omanimetusega maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel. Eestlasi on 1 060 000 – 1 110 000, neist elab Eestis 920 000 ja väljaspool Eestit 150 000 – 200 000.^[1][2][3][4]

1570. aastal avaldatud flaami kartograafi Abraham Orteliuse teoses "Theatrum Orbis Terrarum" (mida peetakse esimeseks kaasaegseks atlaseks) on Liivimaad kirjeldavas teksti osas ladina keeles märgitud: Habet haec Livonia Curones, Estones, Lettos, nationes tam moribus, quam lingua diversas ("Liivimaal elavad kuralased, eestlased ja lätlased; rahvad, kes nii kommetelt kui ka keelelt erinevad"). Alates Orteliuse atlasest on olemas tavaarusaam ja piiritletud tähistus eestlastest kui rahvast ja Eestist kui eestlaste kodumaast (mitmetel kaartidel oli see maa keskusega Tartu juures tähistatud kui Esthia).^[viide?]

1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen lisaks senisele "maarahvale" eestikeelse omanimetusena kasutusele germaani tüvest est (vrdl saksakeelne vana ja ka mittesakslastele üldtuntud sõna E(h)sten, mis kohalikus kõnepruugis tähendas kuni 19. sajandini eelkõige Eesti talupoegi) tuletatud uue omakeelse nimetuse "eestlased", mis peagi ka eestlaste enamuse seas omaks võeti.^[5]

Eestlaste etnilised alamrühmad on näiteks võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.^[viide?]

Rahvuse tõlgendamisel kasutati Eestis 20. sajandi esimeses pooles "kultuurrahva(ste)" (saksa keeles Kulturnation) põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest mitmetes suuremates ja keerulisema demograafilise ajalooga riikides, sealhulgas nt tänapäeva Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis, kus kohalikust "rahvusest" rääkides peetakse reeglina korrektseks lugeda sellesse "rahvusesse" võrdselt kuuluvaks kõiki selle riigi kodakondsusega isikuid.^[viide?]

Eestlased on harjunud hindama enda kuuluvust rahvusena eelkõige keele põhjal. Kuna eesti keel kuulub läänemeresoome keelte hulka, siis on paljudele eestlastele olnud ka kuulumine "soome hõimurahvaste" hulka osa rahvuslikust eneseteadvusest.

Geneetika alusel sarnanevad eestlased oma naaberrahvastega, sh niihästi suurima läänemeresoome rahvuse soomlastega kui ka lätlaste, rootslaste ja Eesti naabruses asuvatel Loode-Venemaa aladel põliselt elavate venelastega. Kaugemate uurali keeli kõnelevate rahvastega – näiteks kolme ugri rahvaga (ungarlaste, hantide ja mansidega) sarnanevad eestlased vähem. Eestlaste geneetiline ja kultuuriline lähedus naaberrahvastega oleneb asukohast. Lõunaeestlased on geneetiliselt lähedasemad lähemas naabruses elavate lätlaste ja venelastega, seevastu lääne- ja põhjaeestlased soomlaste ja rootslastega. Ajaloolisil põhjusil on eestlastel palju kultuurilisi sarnasusi ka sakslastega.^[viide?]