Elektrikitarrimuusika

See artikkel vajab toimetamist. (September 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2018) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Elektrikitarrimuusika on instrumentaalse muusika stiil, mille puhul põhiline on helikõla, mille annab elektrikitarr, ärakasutamine. Seejuures võidakse kõlapildi erilisuse saavutamiseks kasutada ka spetsiaalseid efektivahendeid.

Elektrikitarrimuusika saavutas mitmes riigis üsna suure populaarsuse, sh Skandinaavia maades, kõige lähemal Eestile aga Soomes, kus selle jaoks võeti kasutusele isegi uus sõna – rautalanka. Populaarne on elektrikitarrimuusika olnud paljudes maades, näiteks ka Jaapanis. Eriline koht on olnud Kreeka muusikal, kus elektriliseks keelpilliks sai II MS järgsel ajal ja on siiani ülekaalukalt elektriline buzuki, mis hiljem leidis kasutamist ka Iiri muusikas.

Nii varase perioodi elektrikitarrimuusika, Soome rautalanka kui Kreeka muusika puhul on iseloomulik see, et efektivahendite kasutamine on peaaegu olematu. Helide kestvuse suurendamiseks hakati küll kasutama signaali nivoo automaatse reguleerimise vahendeid ja tehisliku kaja masinaid (reverberatsiooni).