Etoloogia

Etoloogia on loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriv teadusharu. Tavaliselt keskendub etoloogia käitumisele loomulikes tingimustes ja vaatleb käitumist kui evolutsiooniliselt adaptiivset tunnust.^[1]

Etoloogia teaduslikud juured asuvad Charles Darwini ning 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ameerika ja saksa ornitoloogide töödes. Modernse etoloogia alguseks loetakse 1930ndaid, mil Hollandi bioloog Nikolaas (Niko) Tinbergeni ja tema mõttekaaslased, Austria bioloogid Konrad Lorenz ja Karl von Frisch said Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.^[2] Teadusharuna on etoloogia kombinatsioon laboratoorsetest ja välitöödest. Lisaks on vastastikku põimunud teadus- ja uuringusuunad nagu neuroanatoomia, ökoloogia, evolutsioon. Etoloogid on tavaliselt rohkem huvitunud käitumisprotsessidest üldiselt kui konkreetsetest loomarühmadest ning uurivad sageli üht spetsiifilist käitumismalli, näiteks agressiooni või kiindumust ja seda korraga mitmetel eri rühmadesse kuuluvatel, omavahel fülogeneetiliselt mitte seotud loomadel.

Etoloogia ja loomade käitumise mõistmine on oluline ka loomade treenimisel. Eri liikide ja tõugude loomuliku käitumise tundmine võimaldab treeneril valida soovitud ülesande sooritamiseks sobivaimad isendid. Samuti võimaldab see treeneril loomulikult esinevate käitumismustrite ja soovimatu käitumise lõpetamise julgustamist.^[3]

Etoloogia kui käitumisfüsioloogia tegeleb loomade käitumise füsioloogiliste mehhanismidega, käitumisaktide sisemiste motivatsioonide ja põhjuste uurimisega. Etoloogia kui käitumisökoloogia uurib loomade välist käitumist peamiselt nn musta kasti meetodil, looma sisse "vaatamata". Etoloogia kui zoosemiootika keskseiks uurimisobjektideks on loomade kommunikatsioon ja käitumise tähenduslikud aspektid. Etoloogia üheks klassikaliseks uurimisobjektiks on rituaalne käitumine, näiteks loomade pulmatantsud ja instinktiivne käitumine.

Etoloogiaklassikud on George Romanes, Karl von Frisch, Jakob von Uexküll, Konrad Lorenz, Niko Tinbergen.