Back Fenisië Afrikaans ፊንቄ Amharic فينيقيا Arabic فينيقيا ARZ Fenicia AST Finikiya Azerbaijani فنیقیلر AZB Финикия Bashkir Фінікія Byelorussian Финикия Bulgarian
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Foiniikia 1500 eKr – 65 eKr | |||||
 Foiniikia ja foiniiklaste kaubandussidemed Vahemerel | |||||
| Valitsusvorm | Monarhia (linnriikidel) | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn |
Byblos (1200–1000 eKr) Tyros (1000–333 eKr) Kartaago (333–149 eKr) | ||||
| Pindala | 20 000 km² (1000 eKr) | ||||
| Rahvaarv | 200 000 | ||||
| |||||
Foiniikia (vanakreeka keeles Φοινίκη (Phoinike), ka Kaanan, mõlemad arvatavasti 'purpurimaa'[1]) oli antiikaja maa Vahemere idakaldal.
Foiniikia ulatus kitsa ribana Bargyluse (tänapäeval Ansarija, Liibanoni ja Galilea mägede jalamil Casiuse mäest (tänapäeval Džebel Akra) põhjas kuni Karmeli mäeni lõunas. Tänapäeval kuuluvad kunagise Foiniikia alad Liibanonile, Süüriale ja Iisraelile.[1]
Seda ala asustasid foiniiklased, kes olid sinna rännanud juba väga vanal ajal Punase mere äärest [1]. Arvatakse, et linnriigid Byblos, Siidon ja Tüüros asutati u 3000 a eKr. Eriti on tuntud tillukesel meresaarel asunud Tüüros, mida püüdis korduvalt vallutada Babüloni valitseja Nebukadnetsar II (Tüürose piiramine), kuid suutis pikka aega säilitada sõltumatuse.
Linnade vahel arenes konkurents, mis algul pärssis ühistegevust, hiljem asutati ühine pealinn Tripoli.
Foiniiklased olid meresõitja rahvas, kes rajas palju kolooniaid: esmalt Küprosele ning hiljem mujalegi Vahemere rannikule: tänapäeva Lääne-Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Maroko ja Lõuna-Hispaania rannikule, Baleaaridele, Sardiiniale ja Lääne-Sitsiiliasse.
Esimene koloniseerimislaine toimus ajavahemikus u 1200 aastat eKr – u 800 aastat eKr, Levant, Leptis Magna, Cadiz (Gadir) ja Palermo.
Kuulsaim koloonia Kartaago rajati 815 eKr ja see iseseisvus 6. sajandil eKr[1]. Foiniiklaste põhiline jõukuse allikas oli merekaubandus. Igal linnal olid omad mees- ja naissoost jumalad. Foiniiklased koloniseerisid Põhja-Aafrika Vahemere-ranniku umbes 1000 eKr ning Kartaagost, mille nad rajasid 800 eKr, sai kiiresti Vahemere maade võimsaim jõukeskus. Allutades berberid, kes moodustasid suurema osa Põhja-Aafrika rahvastikust, said foiniiklased oma võimu alla kogu Aafrika ranniku lääne pool Surti lahte ning saavutasid kontrolli Vahemere-kaubanduse üle. See pani aluse nende tohutule rikkusele.
9. sajandist eKr koloniseeriti Sitsiilia, kus 8. sajandil eKr asutati Motya, Panormo (Palermo) ja Solunto ning kolooniad strateegilist tähtsust omanud Lampedusa, Malta ja Pantelleria saartel. Sardiinial asutati kolooniad 9. sajandist eKr, Nora, Caralis (Cagliari), Bythia, Sulcis, Carloforte ja Tharros.
Hispaania aladel asutati kolooniad 10. sajandist eKr Gades (Cadiz) (u 1110 eKr), Malaka (Malaga), Sexi (Almunecar), Abdera (Adra), and Ebusus (Ibiza).
Foiniikia linnades valitses tõenäoliselt kuningas. Preesterkonnal poliitilist võimu polnud, riigi juhtimises võisid kaasa rääkida ka kaubandusega tegelevad ülikud.
Foiniikiat vallutati korduvalt. Seal võimutsesid Assüüria, Babüloonia, Pärsia, Aleksander Suur, Ptolemaiosed ja Seleukiidid ning lõplikult, alates 64 eKr Rooma riik. Kui Aleksander Suur selle vallutas, ühendati Tüüros tammi abil mandriga ja pärast Aleksandria rajamist kaotas Tüüros oma tähtsuse.[1]
Foiniikia silmapaistvaim kultuurisaavutus oli maailma esimese tähestiku leiutamine 2. aastatuhandel eKr. Paljud tänapäeva tähestikud põhinevad mingil määral sellele, kaasa arvatud kreeka ja ladina tähestik.