Franciscus

Franciscus
Franciscus (2021)
Sünninimi	Jorge Mario Bergoglio
Valitsemisaja algus	13. märts 2013
Eelkäija	Benedictus XVI
Sünnikuupäev	17. detsember 1936 (87-aastane)
Sünnikoht	Buenos Aires, Argentina

See artikkel räägib paavstist; Frantsisklaste ordu rajaja kohta vaata artiklit Franciscus Assisist.

Franciscus (ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio; hispaania hääldus [ˈxorxe ˈmaɾjo βerˈɣoɣljo]; sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Argentinas) on praegune ehk 266. paavst ning Vatikani riigipea.

Ta on ainus jesuiidist paavst, ainus lõunapoolkeralt pärit paavst, ainus Ameerikas sündinud paavst ja esimene mitteeurooplasest paavst pärast 8. sajandil valitsenud süürlast Gregorius III-t. Franciscus külastas 25. septembril 2018 Eestit ja moodustas 26. septembril 2024 Tallinna piiskopkonna. Ta korraldas paavstina koroonapandeemia ajal katoliku kiriku toimimist.

Bergoglio töötas enne vaimulikku seminari astumist lühikest aega keemiatehniku ja ööklubi turvamehena. Aastal 1969 ordineeriti ta preestriks ja ta teenis aastatel 1973–1979 Jeesuse Seltsi Argentina provintsiaalina. Aastal 1998 sai temast Buenos Airese peapiiskop ja 2001. aastal nimetas paavst Johannes Paulus II ta kardinaliks. Pärast paavst Benedictus XVI ametist tagasiastumist 28. veebruaril 2013 valis kogunenud konklaav ta paavstiks.

Franciscus on erinenud oma eelkäijatest tagasihoidlikkuse, Jumala armu rõhutamise, ühiskonnas vähemkaitsetute olukorra parandamise ja religioonidevahelise dialoogi edendamise poolest. Teda iseloomustab ka tseremoniaalsuse väiksem tähtsustamine. Näiteks elab ta Vatikani palees paiknevate paavsti eluruumide asemel Püha Marta majas, mida tavaliselt kasutatakse külalistemajana Vatikani ametiasjus külastavatele vaimulikele. Samuti eelistab ta kirevate ja uhkete ametirõivaste asemel kanda lihtsamaid, lasi oma paavstisõrmuse teha kulla asemel hõbedast, loobudes paavsti mozzetta kandmisest ja kandes hõbedast ametiristi traditsioonilise kuldristi asemel. Ta ei toeta ohjeldamatut kapitalismi, aga ka marksismi või marksistlikke tõlgendusi vabastusteoloogiast. Franciscus pooldab kiriku traditsioonilisi vaateid abordi, abielu, naiste ordineerimise ja vaimulike tsölibaadi suhtes. Ta on kritiseerinud konsumerismi ja pooldab võitlust kliimamuutuste vastu, pöörates neile teemadele erilist tähelepanu oma 2015. aastal avaldatud entsüklikas "Laudato si'" ("Ole kiidetud"). Ta on osalenud ka rahvusvahelises diplomaatias, mängides näiteks olulist rolli Ameerika Ühendriikide ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastamiseni viinud protsessis. 2013. aastal valiti ta ajakirja Time aasta inimeseks. Alates apostelliku ekshortatsiooni "Amoris Laetitia" ("Armastuse rõõm") avaldamisest 2016. aastal, on Franciscus sattunud traditsionalistlike vaimulike kriitika alla, kes on tõlgendanud ekshortatsiooni kaheksandat peatükki paavsti soovina lubada armulaua andmine abielulahutuse järel järgmisesse koosellu asunud inimestele. Ta viis esimest korda peale Pius VII-t paavstina läbi oma eelkäija Benedictus XVI matuseteenistuse.