Glagoolitsa

Glagoolitsa kiri (ⰳⰾⰰⰳⱁⰾⰹⱌⰰ glagoolitsa) on vanim teadaolev slaavi tähestik. Üldiselt nõustutakse, et selle lõi 9. sajandil Thessalonikist pärit munk püha Kyrillos. Bütsantsi keiser Michael III saatis tema ja ta venna püha Methodiose aastal 863 Suur-Määri riiki, et levitada kristlust piirkonna lääneslaavlaste seas. Vennad otsustasid tõlkida liturgilised raamatud kaasaja elanikkonnale arusaadavasse slaavi keelde (praegu tuntud kui vanaslaavi keel). Kuna selle keele sõnu ei olnud lihtne kirjutada ei kreeka ega ladina tähestikku kasutades, otsustas Kyrillos leiutada uue kirja – glagoolitsa, mille aluseks oli slaavi hõimude kohalik dialekt Bütsantsi Thessalooniki teemast.

Pärast Kyrillose ja Methodiose surma lõpetati glagoolitsa tähestiku kasutamine Moraavias poliitilistel või usulistel vajadustel. Aastal 885 andis paavst Stephanus V välja bulla, et piirata kristlike jumalateenistuste levitamist ja lugemist muudes keeltes peale ladina või kreeka. Umbes samal ajal andis Svatopluk I Frangi impeeriumi huve järgides kohtu alla Kyrillose ja Methodiuse õpilased ning saatis nad Suur-Määrimaalt välja. Aastal 886 saabusid Ohridi Clement (tuntud ka kui Kliment), Naum, Gorazd, Angelar ja Sava esimesse Bulgaaria impeeriumi, kus Bulgaaria tsaar Boriss I võttis nad soojalt vastu. Bulgaarias kasutati 13.–14. sajandini nii glagoolitsa kui ka kirillitsa tähestikku. Kirillitsa tähestik (mis laenas mõned tähed glagoolitsa tähestikust) töötati välja Preslavi kirjanduskoolis 9. sajandi lõpus.^[1] Glagoolitsa tähestikku säilitasid ainult Horvaatia ja Dalmaatsia vaimulikud, et kirjutada kirikuslaavi keelt kuni 19. sajandi alguseni. Glagoolitsa levis ka Böömimaal jälgedega Pannoonias, Määrimaal ja Venemaal.

Ladina ja kirillitsa tähestiku kasutuselevõtmisega kõigis slaavi keelt kõnelevates maades jäi glagoolitsa kiri kirikuslaavi keele jaoks piiratud liturgiliseks kasutuseks peamiselt ida-õigeusu ja ida-katoliku kirikus, mis on vanaslaavi keele otsene järeltulija.