Hermetism

See artikkel räägib okultsest õpetusest; kirjandusvoolu kohta vaata artiklit Hermetism (kirjandus)

Hermetism on "Corpus Hermeticumi" järgi ajaloo kogum kreeka ja idamaise päritoluga usulisi, müstilisi, maagilisi ja natuurfilosoofilisi õpetusi, mis tekkisid hellenismi ajal ja olid mõjukad hilisantiigis.

"Hermetica" või "Corpus Hermeticumi" nime all on tuntud 2. ja 3. sajandist pärinev kogumik. Seda 18 traktaadist koosnevat kogumikku peeti antiikajal Hermes Trismegistose (= kolm korda suur Hermes = väga suur Hermes), see tähendab Egiptuse tarkusejumala Thotiga samastatud kreeka jumala Hermese ilmutuseks. Traktaatides sisalduvat salaõpetust nimetatakse hermetismiks ning sellel on palju kokkupuutepunkte antiikse gnoosisega.

Neid õpetusi vahendas niinimetatud hermeetiline kirjandus. Säilinud kreekakeelsed teosed moodustuvad "Corpus hermeticumi" ("Hermes Trismegistos"). Hermetismis sulandus (peamiselt gnotitsismi, platonismi ja uusplatonismi järgivalt) müsteeriumiusundite ning mütoloogiliste, maagiliste, astroloogiliste, alkeemiliste, naturaalfilosoofiliste ja meditsiiniliste õpetuste sugemeid; keskne oli käsitus, et mikro- ja makrokosmos (see on inimene ja loodus) on sümboolselt identsed.

Hermetismi sümboliks peetakse caduceust ehk heeroldikeppi ehk saadikukeppi ehk kerykeionit. See on kahe mao kujutisega kepp, mida kandsid jumalate teadetekandjad Hermes, Iris ja Mercurius.

Keskajal oli hermetism peamisi antiikaja loodusteaduslike teadmiste vahendajaid ja arengu soodustajaid (alkeemia, „Puhtuse vennad“, Roger Bacon), ta sattus tihti vastuollu kiriku maailmakäsitusega.

Huvi hermetismi vastu elavnes uuesti renessansiajal (Marsilio Ficino 1433–1499, Agrippa Nettesheimist 1486–1535, J. Andreä 1528–1590) ja kestis 18. sajandini.

Nüüdisajal leidub hermetismi ilminguid näiteks teosoofias, antroposoofias ja okultismis. Hermetismiga sarnaseid vaateid leidus vanaajast alates ka Indias ja Hiinas.