Horvaadid

Horvaadid (omanimetus horvaadi keeles hrvati, sg hrvat) on lõunaslaavi päritolu etnos, kes elab peamiselt Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas (on seal üks kolmest konstitutsioonilisest rahvusest), samuti Montenegro idaosas, Serbia põhjaosas Vojvodinas, Austria idaosas Burgenlandis ning Burgenlandiga piirnevatel Ungari ja Sloveenia aladel, aga ka mujal Balkani riikides. Peale oma põliste asualade elab horvaate väljarännanutena mujal maailmas, sealhulgas Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ning Lõuna-Aafrikas.

Horvaatide üldarv on 8–9 miljonit, sellest umbes 4 miljonit elab Horvaatias ja hinnanguliselt 4,5 miljonit väljaspool Horvaatiat (2005)^[1], sealhulgas 659 718 Bosnias ja Hertsegoviinas (2000)^[2].

Horvaadid on enamasti katoliiklased, kõnelevad horvaadi keelt ja kasutavad ladina tähestikku.

Bütsantsi keisri Konstantinos VII 10. sajandil kirjutatud teose "De Administrando Imperio" järgi saabusid horvaadid praegusele asualale 7. sajandi alguses.

Asuala geograafilise asendi tõttu on horvaadi kultuur sajandite jooksul mõjutusi saanud naaberrahvastelt, kõige rohkem Kesk-Euroopast (Austriast ja Ungarist) ja Vahemere maadest (Veneetsiast), olles omakorda mõju avaldanud oma naabritele.

15. sajandil jagati horvaadid kolme riigi vahel: Põhja-Horvaatiast sai Austria keisririigi osa, Dalmaatsia (väljaarvatud Dubrovnik, mis iseseisvus) läks Veneetsia Vabariigi valitsemise alla ning Slavoonia ja Bosnia hõivas Osmanite riik.

Horvaadi kultuuri rikkusest annab tunnistust tõsiasi, et viis kultuuriobjekti UNESCO maailmapärandi nimistus asub Horvaatias.

• 
  Trogiri katedraali portaal. Skulptor Majstor Radovan. Umbes 1240.
• 
  Horvaadi neiud rahvariietes. Neum, Bosnia ja Hertsegoviina.
• 
  Baška tahvel. Vanimaid horvaadi keele ja glagoolitsa kirja mälestusmärke Horvaatias. Raidkiri kivil. 99,5 cm × 199 cm. AD 1100.
• 
  Dubrovniki vanalinn. UNESCO maailmapärand.