Indoeuroopa keeled

Indoeuroopa keeled (ka indogermaani keeled) moodustavad maailma suurima kõnelejate arvuga keelkonna. Nende seas on enamik Euroopa keeli ning paljud Kesk-Aasia, Lääne-Aasia ja Lõuna-Aasia keeled.

Nimetuse on nad saanud oma muistse levikuala järgi: see ulatus Põhja-Indiast Euroopani. Teine nimetus "indogermaani keeled" lähtub kõige idapoolsemast ja kõige läänepoolsemas keelerühmast.

Tänapäeva indoeuroopa keeled jagunevad järgmisteks keelerühmadeks: keldi, romaani, germaani, balti, slaavi, (balti ja slaavi keeled koos moodustavad balti-slaavi keeled) iraani ja india keeled (viimased kaks üheskoos on indoiraani keeled). Peale selle on indoeuroopa keelte hulgas keeli, mis ei kuulu rühmadesse: albaania, kreeka ja armeenia keel.

Vanimad indoeuroopa tekstid pärinevad hääbunud heti keelest (18.–16. sajandist eKr).

Indoeuroopa keeled on kõige uuritumate keelkondade seas. Nende sugulustehti kindlaks juba 19. sajandi alguses, kui tõestati India klassikalise keele sanskriti sugulus Euroopa klassikaliste keelte vanakreeka keele ja ladina keelega. Arvatakse, et ühist algkeelt (indoeuroopa algkeelt, millest tänapäeva indoeuroopa keeled pärinevad, kõneldi 4. aastatuhandel eKr. Algkeeles oli kaheksa või üheksa käänet ja mitu larüngaali. Viimased kadusid kõigis, mis tänapäeva indoeuroopa keeltes on kadunud, kuid jätsid süstemaatilisi jälgi, mille järgi saab nende olemasolu algkeeles rekonstrueerida.

Arvatakse, et protoindoeurooplased olid pigem karjakasvatajad, kes kasutasid hobuseid ja sõjavankreid, kui põlluharijad, sest sellele eluviisile viitavat sõnavara saab rekonstrueerida keelkonna vanimasse kihti, kuna aga põlluharimisega seotud sõnad dateeritakse hilisemasse kihti. Kõige levinuma teooria (kurgaanide hüpoteesi) järgi kuulusid algindoeurooplased kurgaanide kultuuri, mis levis Kesk-Aasia steppides 4. aastatuhandel eKr. Ühe alternatiivse teooria järgi elasid algindoeurooplased Anatoolias 7. aastatuhandel eKr ja tõid esimesena põlluharimise Euroopasse.