Iroonia

Iiri kirjanik Oscar Wilde oli tuntud otsekohese ja lihtsakoelise väljendusviisi poolest, millel polnud irooniaga mingit pistmist. Suurbritannia kirjandusloos oli teadaolevalt veel vaid üks samasugune kirjanik, samuti Iirimaalt pärit Jonathan Swift

Iroonia (kreeka sõnast εἰρωνεία eirōneía – 'teeseldud teadmatus'[1]) on retooriline võte, kus tegelikult öeldav erineb järsult sellest, mis esmapilgul paistab öeldud olevat.

Irooniat on liigitatud mitmeti, näiteks verbaalseks, dramaatiliseks ja situatsiooniliseks irooniaks. Neid iroonia vorme kasutatakse sageli tõe rõhutamiseks. Irooniline võrdlus, mida kasutatakse sageli sarkasmis, ja mõned litootese vormid võivad mõtet rõhutada teadliku keelekasutuse abil, mis väidab tõele vastupidist, eitab tõe vastandit või pisendab faktilist seost suuresti ja ilmselgelt.[2] Ajaloolase Connop Thirlwalli sõnul kuuluvad iroonia teiste vormide hulka ka dialektiline ja praktiline iroonia.[3] Saksa filosoof Hegel käsitles ka kosmilist irooniat, mis väljendub juhuste iroonilises kokkusattumuses. Samuti on filosoofias irooniat põhjalikult käsitlenud Richard Rorty, sealhulgas teinud seda eesti keeleski ilmunud teoses "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus".

  1. Liddell & Scott, A Greek-English Lexicon, v. sub εἰρωνεία.
  2. Muecke, DC., The Compass of Irony, Routledge, 1969. p. 80
  3. Preminger, A. & Brogan, T. V. F. Brogan, The New Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics, MJF Books, 1993, ISBN 9780691032719, pp. 633–635.

Developed by StudentB