John William Strutt, kolmas parun Rayleigh

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2021) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Parun Rayleigh
John William Strutt, kolmas parun Rayleigh
Sündinud	12. november 1842 Langford Grove, Maldon, Essex, Inglismaa
Surnud	30. juuni 1919 (76-aastaselt) Terling Place, Witham, Essex, Inglismaa
Alma mater	Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledž
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	füüsika, akustika, optika
Doktoritöö juhendaja	Edward John Routh George Stokes[1]
Tuntumad õpilased	Loend J. J. Thomson Jagadish Chandra Bose William Ramsay
Tunnustus	1865 Smithi auhind 1882 Kuninglik medal 1890 De Morgani medal 1894 Matteucci medal 1895 Faraday lektori auhind 1899 Copley medal 1904 Nobeli füüsikaauhind 1905 Alberti medal 1913 Elliott Cressoni medal 1914 Rumfordi medal
Autogramm

John William Strutt, kolmas parun Rayleigh (ka lord Rayleigh; 12. november 1842 Langford Grove, Essex – 30. juuni 1919 Witham, Essex) oli inglise teadlane, kes andis olulise panuse nii teoreetilisse kui ka eksperimentaalfüüsikasse.

Rayleigh töötas kogu oma akadeemilise karjääri jooksul Cambridge'i Ülikoolis. Arvukate autasude seas anti talle 1904. aastal Nobeli füüsikaauhind "gaaside tiheduse uurimise ja nende uuringute käigus argooni avastamise eest". Aastatel 1905–1908 oli ta Londoni Kuningliku Seltsi president ja 1908–1919 Cambridge'i Ülikooli kantsler.

Rayleigh esitas esimese teoreetilise selgituse valguse elastse hajumise kohta osakestelt, mille mõõtmed on palju väiksemad hajuva valguskiirguse lainepikkusest. Seda käsitlust nimetatakse Rayleigh' hajumiseks ja see annab füüsikalise selgituse selle kohta, miks on taevas sinine. Lisaks uuris Rayleigh tahkistes levivaid ristiseid pinnalaineid, mida tänapäeval nimetatakse Rayleigh' laineteks.

Vooliste dünaamikas võttis ta kasutusele dimensioonita suuruse, Rayleigh' arvu, mis on seotud loodusliku konvektsiooniga. Panustas vooliste dünaamikasse, tutvustades kontseptsioone Rayleigh' voolamisest, Rayleigh'-Taylori ebastabiilsusest ja Rayleigh' tingimusest, mis tagavad Taylori-Couette'i voolamise stabiilsuse. Lisaks formuleeris ta aerodünaamilise tõstejõu tsirkulatsiooniteooria. Optikas pakkus Rayleigh' välja nurklahutuse kriteeriumi, mida nimetatakse ka Rayleigh' kriteeriumiks. Tema klassikalise musta keha kiirguse jaoks Rayleigh'-Jeansi valemi tuletamisel oli oluline osa kvantmehaanika teooriate tekkimiseks (vt katastroof ultravioletses spektri osas – ingl. k. ultraviolet catastrophe). Kõigele lisaks on Rayleigh tänini akustikute ja akustikainseneride seas hinnatud akustikaõpiku "The Theory of Sound" (1877) autor.