Juliuse kalender

Juliuse kalender (varasem õigekiri "juuliuse kalender") on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 45 eKr ehk 708 ab urbe condita (708. aastal [Rooma] linna asutamisest).

See kalender valiti pärast konsulteerimist Sosigenesega ning selle ilmne eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik) kasutavad seda tänini.

Võrreldes astronoomiliste aastaaegadega lisatakse selle kalendri järgi liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks. Kalendri ühe päeva suurune triiv tekkis juba 128 aasta jooksul.

16. sajandil viidi läbi kalendrireform ning kehtestati Gregoriuse kalender, mis suurendas kevadise pööripäeva aja täpsust, kuid muutused olid suhteliselt väikesed. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse Juliuse kalendri kuupäevade puhul määratlust "vana kalendri järgi" (lühend vkj) ning Gregoriuse kalendri kuupäevade puhul määratlust "uue kalendri järgi" (lühend ukj) .

Endine Vana-Rooma kalender sisaldas mitmesuguseid reegleid. Muuhulgas oli ette nähtud kaks erinevat liigkuu pikkust ning veebruarikuu pikkuse modifikatsioonid mõnel liigaastal. Lisandusid poliitilised komplikatsioonid, mille tõttu kalender jõudis algselt kavandatust 90 päeva ette. Et taastada kalendri vastavus õigeks peetud aastaaegadele, lisati 90 päeva. Seda ebaharilikult pikka aastat nimetati segaduseaastaks. Uus, Juliuse kalender, hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist.

Kuigi see uus kalender oli palju lihtsam kui endine Vana-Rooma kalender, said pontifeksideks nimetatud preestrid, kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, reeglitest nähtavasti valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajaarvestust mõned liigpäevad ära. Tõenäoliselt otsustas ta jätta liigpäevad ära 12-aastasel perioodil aastast 9 eKr (ehk aastal −8 pKr) aastani 3 pKr. Seega võis liigaastate järgnevus olla selline: 43 eKr, 40 eKr, 37 eKr, 34 eKr, 31 eKr, 28 eKr, 25 eKr, 22 eKr, 19 eKr, 16 eKr, 13 eKr, 10 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne. Kui uskuda Vana-Egiptuse (oli Vana-Rooma poolt alistatud) papüürusi, siis oli liigaastate järgnevus niisugune: 44 eKr, 41 eKr, 38 eKr, 35 eKr, 32 eKr, 29 eKr, 26 eKr, 23 eKr, 20 eKr, 17 eKr, 14 eKr, 11 eKr, 8 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne.

Juliuse ja Augustuse panuse tõttu kalendrisse nimetasid roomlased kuu nimega Quintilis 'viies kuu [alates märtsist]' ümber juuliks ja kuu nimega Sextilis 'kuues kuu [alates märtsist]' ümber augustiks.

Juliuse kalendri kuude süsteem võis olla väga korrapärane, nii et pikad ja lühikesed kuud vaheldusid, välja arvatud aasta lõpus ja veebruari lõpus. Johannes de Sacrobosco järgi olid kuude pikkused jaanuarist detsembrini järgmised:

31, 29 (30), 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31 ja 30.

Augustus olevat aastal 8 pKr muutnud selle jada nii:

31, 28 (29), 31, 30, 31, 30, 31, 31, 30, 31, 30 ja 31,

mis andis ebakorrapärased kuude pikkused, mida me tänapäeval kasutame. Enamik uurijaid kahtleb, kas Johannes de Sacroboscol on selles asjas õigus.

Jaanuar – Januarius ehk Januse kuu oli arvatavasti pühendatud Rooma väravate, sisse- ja väljapääsude kaitsejumalale, kelle oli kaks nägu – üks vaatas ette-, teine tahapoole.

Veebruar – Februarius oli puhastuskuu, mil Roomas toimus iga-aastane kultuslik puhastuspidu Februa.

Märts – Martius, nimetatud jumal Marsi järgi. Esimene kuu Rooma kalendris, millega aasta algas kuni umbes 153. aastani eKr. Märts oli kevadise looduse tärkamise, põllumajandustegevuse, sõjakäikude ja navigatsiooni alguse kuu. Märtsis on ka kevadine võrdse öö ja päeva pikkusega ööpäev ehk ekvinoktsium.

Aprill – Aprilis. Nime päritolu pole selge. Aprilli on püütud seostada Aphroditega. Võimalik on kuu nime tuletus sõnast aperio – ′avama′, mille all mõeldi nii looduse õitsemist kui liikumisvabadust.

Mai – Maius, Jupiterile (Magnus deus, Jupiter Maius), võimalik, et ka jumalatar Maiale pühendatud kuu.

Juuni – Junius, Vana-Rooma abielu- ja sünnitusjumalanna Juno järgi nime saanud kuu.

Juuli – Julius, Julius Gaius Caesarile, Rooma riigimehele, väepealikule ja kirjanikule pühendatud kuu. Pärast vandenõu ohvriks langemist tõstis senat ta jumala seisusse – tema sünnikuu Quintilis (′viies kuu′) aga nimetati ümber Julius’eks.

August – Augustus, Rooma esimesele keisrile Octavianusele pühendatud kuu on tuletatud imperaatorile antud aunimest Augustus (′püha, suursugune′). Augustus suri vana kalendri järgi kuuendal kuul (Sextilis), mis nimetati tema auks ümber Augustus’eks.

September – September, esialgu aasta seitsmes (septem) kuu.

Oktoober – October, esialgu aasta kaheksas (octo) kuu.

November – November, esialgu aasta üheksas (novem) kuu.

Detsember – December, esialgu aasta kümnes (decem) kuu.

Üleminekul vanalt Vana-Rooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide (kuu 5. kuupäeva) ja iidide (kuu 13. kuupäeva) kuupäevad. Nimelt olid noonid ja iidid märtsis, mais, juulis ja oktoobris kaks päeva hiljem (noonid 7. kuupäeval ja iidid 15. kuupäeval). See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva.

Juliuse kalendris kasutati aastate arvestamisel mitmeid ajaarvamisi. Aastaid arvestati kas ab urbe condita (Rooma linna rajamise oletatavast aastast [753 eKr] või märgiti neid vastavate aastate valitsejate [konsulite] nimedega. Diocletianus seadis sisse ajaarvamise anno Diocletiani, mis algas tema valitsemise aja algusest ja see süsteem levis nähtavasti ka pärast tema surma.

Aastal 525 pani Dionysius Exiguus ette kasutada süsteemi anno Domini, mis järk-järgult levis kogu kristlikus maailmas. Aastaid arvestati Jeesuse Kristuse lihaks saamise ja Maarja kuulutuse arvatavast päevast uue aasta (1) 25. märtsist. Diocletianuse ajaarvamisest oli see ees 284 aasta võrra ja ajaarvamisest ab urbe condita maas 753 aasta võrra.

Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille võttis varsti kasutusele enamik katoliiklikke riike. Protestantlikud riigid järgnesid sellele hiljem ning õigeusulised riigid veelgi hiljem.

Inglismaal järgnes 2. septembrile 1752. aastal 14. september 1752 – lisati 11 päeva^[1]. Rootsi võttis uue kalendri kasutusele 1753, kuid 12 aasta jooksul alates 1700. aastast kasutas modifitseeritud Juliuse kalendrit (Rootsi kalendrit). Venemaa loobus Juliuse kalendrist alles pärast Oktoobrirevolutsiooni, mis Gregoriuse kalendri järgi toimus novembris. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil paljud neist võtsid kasutusele revideeritud Juliuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri. Ülestõusmispüha, jõule ja uusaastat arvutatakse õigeusu kirikutes seniajani Juliuse kalendri järgi. Mõningates õigeusu kirikutes arvestatakse kogu kirikukalendrit Juliuse kalendri järgi. Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle samal ajal kui Venemaal – 31. jaanuarile 1918 järgnes 14. veebruar.