Kaanan

See artikkel on maast; Noa pojapoja kohta vaata artiklit Kaanan (Noa pojapoeg).

Kaanan on ajalooline maa Lähis-Idas, Egiptusest põhjas, mis hõlmas Foiniikia ja Palestiina.

Nimetuse ajalooline allikas on Amarna leid. Nimi tuleb mittesemi rändrahva nimetusest, kelle päritolu teadmata.

Linnalised keskused kujunesid Lähis-Ida rannikualal 3. aastatuhandel eKr, mille hulgas tuntuim oli Byblos, mis oli küllalt tihedates kontaktides Vana-Egiptusega. 2. aastatuhandel eKr linnatsivilisatsiooni areng jätkus ja Byblos püsis jõuka keskusena.

Lõunapoolsed Kaanani linnad langesid 15. sajandil eKr Egiptuse võimu alla, kui Egiptuse Uue riigi kuningas Thutmosis III laiendas Egiptuse riiki sõdade abil. Ta vallutas suurema osa Lähis-Idast. Tema riik ulatus Lõuna-Süüriast üle Kaanani Nuubiasse. Assüüria, Babüloonia ja Hetiidi valitsejad tunnustasid Thutmosis III vallutusi.

12. sajandi algul eKr tabas Kaananit Mererahvaste sissetung ja linnaelu käis ajutiselt alla. Algas aramealastete sisseimbumine Kaananisse ja Kaanani sisemaal tõusis esile aramea dünastia poolt valitsetud Damaskus. Rannikul tõusid esile foiniikia linnriigid, mille seas tähtsaimad Byblos, Siidon ja Tüüros. 10. sajandil oli nende seas nähtavasti tugevaim Tüüros, mille kuningas Hiram oli tihedates sidemetes Iisraeli kuninga Saalomoniga.

9. sajandil eKr ja uuesti 8. sajandi eKr teisel poolel langesid foiniikia linnriigid Assüüria ülemvõimu alla. 6. sajandi eKr algusest alates allusid foiniikia linnad Uus-Babülooniale.