Keel

See artikkel räägib inimeste peamisest suhtlusvahendist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keel (täpsustus).

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või mõtlemise vahend, milles kasutatakse sümboleid ja teisi märke ning nende kombineerimise reegleid. Sümboleid – žeste, häälitsusi, sõnu – kasutatakse keeles mõtete ja tähenduste edasiandmiseks.

Keeli kui märgisüsteeme on kasutusel palju. Nad erinevad märkide (eelkõige sõnavara) ja reeglite (eelkõige grammatika) valiku poolest. Keeled jagunevad loomulikeks ja tehiskeelteks.

Keeleks võidakse nimetada ka kognitiivset võimet keelt õppida (omandada) ja kasutada, keeles kehtivaid reegleid,või nende reeglite väljendusvõimaluste hulka kõnes.

Kõik keeled tuginevad keelemärkide ja tähenduste ühendamisel semioosile ehk märgiprotsessile ja samuti sotsiaalsetele kokkulepetele ja õppimisele.

Keelte esmane väljendusvorm on suuline kõne (või viipekeelte puhul viiplemine), kuid iga keelt saab kodeerida teisesesse väljendusvormi: auditoorsesse (näiteks vilekood), visuaalsesse (näiteks visuaalne kiri) või taktiilsesse (näiteks Braille kiri). See on võimalik sellepärast, et keel on nendest väljendusvormidest sõltumatu.

Keele omaduste seas on produktiivsus, rekursiivsus ja võimalus käsitleda asju, mida ei ole olemas või mis ei ole parasjagu keelekasutaja jaoks füüsiliselt kohal.

Keelteks nimetatakse analoogia põhjal ka loomade märgisüsteeme, mida uurib zoosemiootika, ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalseid keeli, sealhulgas programmeerimiskeeli.