See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Klooster (ladinakeelsest sõnast claustrum – 'suletud paik') on välismaailmast eraldatud piirkond, kus pühendutakse ühisele vaimsele praktikale.[1].
Kloostri alal paiknevad tavaliselt sakraalhooned (kirikud, kabelid, templid või muud sakraalehitised), aga ka elu- ja olmehooned vm otstarbega ehitised, nagu raamatukogu, kohad mediteerimiseks, eraldumiseks või õppetööks, laoruumid, töökojad, köögid jmt. Kloostri arhitektuur on vastavuses ühiselulise korraldusega ja selles on igal hoonel ja detailil oma kindlaksmääratud tähendus[2].
Kloostriks võidakse nimetada ka seal tegutsevat kogukonda kui institutsiooni[3][4] (näiteks kui kõneldakse Cluny kloostrist kui suure usulis-poliitilise uuendusliikumise keskusest, siis ei mõelda hoonestust).
Läänemaailmas on tuntud kristlikud, katoliku ja õigeusu traditsioonide kloostrid. On olemas üksikuid oikumeenilise suunaga kloostrikogukondi, näiteks Taizé vennaskond. Aasia religioonides, näiteks budismis, hinduismis ja džainismis on oma kloostritraditsioon, läänemaisega võrreldav ja sellest ajalooliselt varasem, koos oma ühishoonete ja palve- ning meditatsioonikeskustega.
Legaaldefinitsioon: "Klooster (Kirikute ja koguduste seaduse mõistes) on ühte usku tunnistavate füüsiliste isikute vabatahtlik ühiseluline ühendus, kes tegutseb vastava kiriku või iseseisva põhikirja alusel ja valitud või nimetatud kloostriülema juhtimisel."[5] |