Kuld

See artikkel räägib keemilisest elemendist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kuld (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kuld on tihe, plastne, läikiv ja pehme väärismetall; see on nii keemiline element kui ka lihtaine, mis esineb looduses mineraalina. Kulla keemilise elemendi sümbol on Au ja aatomnumber 79.

Kulla ladinakeelne nimetus aurum on sabiinikeelset päritolu: aurum tähendab koidusära^[1]. Eesti sõna "kuld" pärineb germaani keeltest, selle algupäraks on alggermaani *gulþą ja algindoeuroopa *ghel ('kollane/roheline').^[2][3]

Levimuselt on kuld haruldane metall. Ajalooliselt on välja kujunenud peamiselt kaks kulla funktsiooni: raha ja ehete valmistamise materjal. Alates ürgajast on kuld olnud ehtemetall ning kuna seda leidub looduses harva, siis sümboliseerib kuld rikkust ja selle kaudu ka võimu. Umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi hakkas kuld kandma raha funktsiooni. Ajalooliselt oli Lüüdia kuningas Kroisos 6. sajandil eKr esimene valitseja, kes hakkas vermima kuldmünte^[4]. Need mündid olid suure kullasisaldusega (98%).

Kullastandard on olnud monetaarpoliitika aluseks läbi ajaloo. Viimasena loobusid kullastandardist 1932. aastal pärast suurt depressiooni Ameerika Ühendriigid. Enamik Euroopa riike heitis kullastandardi kõrvale pärast Esimest maailmasõda, kuna suuri sõjast tingitud võlgu ei suudetud kullana tagastada.^[5][6]

Puhas kuld ei oksüdeeru hapnikus ega vees, tänu sellele säilib kulla kollane värvus ja läige. Keemiliselt on kuld 11. (ehk IB-) rühma 6. perioodi d-ploki element. Normaaltingimustes on kuld üks inertsemaid elemente. Seetõttu esineb kulda tihti puhtal kujul kamakatena, teradena kivides, kullasoontes või jõesettes. Harvem leidub kulda ka ühendites, näiteks telluuriga.

Kuld peab vastu enamikule hapetele, kuid kuningvees ja leelismetallide tsüaniidisoolade lahustes ta siiski lahustub. Elavhõbedaga moodustab kuld amalgaami. Kulla olemasolu sulamites on võimalik testida lämmastikhappega, sest erinevalt hõbedast ja mitteväärismetallidest on kuld lämmastikhappes lahustumatu.

2012. aasta seisuga on kokku kaevandatud umbes 171 300 tonni kulda, millest üle 90% on kaevandatud pärast California kullapalavikku^[7][8]. Kogu see kuld mahuks 20,6 m küljepikkusega kuubi sisse. Maailmatoodangust kulub 43% ehete tegemiseks, 37% investeeringuteks, 10% erasektori ostudeks ja 10% tööstuses.^[9]

Väidetavalt peitub enamus Maa kullast tema tuumas, kuna metalli suure tiheduse tõttu vajus ta sinna planeedi nooruses. Praktiliselt kogu inimkonna avastatud kuld on arvatavalt sadenenud meteoriitidega, milles sisaldus seda elementi, umbes nelja miljardi aasta eest.^[10][11][12] Maailma suurima kullamaardla Witwatersrandis moodustas arvatavasti asteroid, mis tekitas Vredeforti kraatri.^{[13][14][15][16]}