Ladina kiri

See artikkel räägib kirjasüsteemist; kirjastiilide rühma kohta vaata artiklit Antiikva

Ladina kiri on kirjasüsteem, mis oli algselt kasutusel ladina keele ülesmärkimiseks.

Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante sadade eri keelte ülesmärkimiseks ning on ta on nüüd saanud maailma kõige levinumaks kirjasüsteemiks. Ka eesti keele ülesmärkimiseks kasutatakse ladina kirja varianti.

Ladina kiri põhineb ladina tähestikul, kuid sellele on aja jooksul ja eri keelte ülesmärkimiseks lisandunud hulgaliselt täiendusi: ligatuurid (W, Æ, Œ, ß jmt), diakriitikud (Å, Č, Ų, Õ jmt), digraafid (IJ, LL), modifikatsioonid (J, Ø, Ð, Ə jne) ning isegi laenud teistest kirjadest (Þ).

Ladina tähtedel on tänapäeval kaks kuju: suurtähed (majusklid) ja väiketähed (minusklid). Eri kirjastiilides võib tähemärkide kuju suuresti erineda.

Ladina kirja kirjutatakse tänapäeval vasakult paremale. Sõnade eristamiseks kasutatakse tänapäeval sõnavahesid. Samuti on kasutusel kirjavahemärgid.

Ladina kiri kuulub tähtkirjade hulka ning on üldpõhimõtetelt häälikkiri (täpsemalt konsonantvokaalkiri). Tähed on igas ladina kirja kasutavas keeles tähistanud algselt enamasti häälikuid või häälikuühendeid; ühte häälikut võidakse tähistada ka mitme eri tähe või täheühendiga. Aja jooksul toimunud häälikumuutuste tõttu ning mõnel muul põhjusel on tähtede ja häälikute vaheline vastavus sageli tinglik.

Ladina kiri ei ole universaalne kõigi keelte jaoks. Samu tähti kasutatakse eri keeltes sageli eri häälikute tähistamiseks, mistõttu pole võimalik ladina kirja lugeda ilma vastava keele õigekirjareegleid tundmata.