Lahustuvuseks nimetatakse tahke, vedela või gaasilise aine ehk solvaadi omadust moodustada tahke, vedela või gaasilise solvendiga homogeenne lahus. Fundamentaalselt sõltub aine lahustuvus kasutatavast solvendist kui ka temperatuurist ja rõhust. Maksimaalne lahustuvus spetsiifilises solvendis määratakse küllastuskontsentratsioonina ehk kontsentratsioon, mil soluudi lisamisel ei tõuse enam lahuse kontsentratsioon (küllastunud lahus).
Tavaliselt on lahustiks vedelik, mis esineb kas puhtana või solventide seguna. Esineb ka tahkeid lahuseid, harvadel kordadel aga ka vedeliku lahuseid gaasis.
Lahustuvuse kvantitatiivseks mõõduks nimetatakse suurimat aine kogust, mis võib lahustuda kindlas lahusti (või lahuse) koguses (kindlal temperatuuril). Põhiühik on g/100 g lahustis.
Eristatakse hästilahustuvaid aineid (lahustuvus tavatingimustes > 1 g/100 cm3[1]), vähelahustuvaid aineid (lahustuvus 0,1–1 g/100 cm3[1]) ja rasklahustuvaid aineid (lahustuvus < 0,1 g/100 cm3[1]). Mõnikord räägitakse ka praktiliselt mittelahustuvast ainest, mis lahustub nii vähe, et nt keemilises analüüsis selle aine lahustuvust ei arvestata.
Lahustuvuse ulatus varieerub lõpmatuseni lahustuvast[2] , näiteks nagu etanool vees, kuni vähelahustuvani, näiteks nagu hõbekloriid vees. Terminit mittelahustuv kasutatakse tihti kirjeldamaks vähelahustuvaid või väga vähelahustuvaid ühendeid.
Kindlate tingimuste korral võib lahustuvuse tasakaalu ületada ning valmistada nii-öelda superküllastunud lahuse, mis on metastabiilne[3] ehk süsteem, mis on kauapüsiv, kuid siiski vähem stabiilne kui süsteemi kõige stabiilsem olek.
Lahustuvust ei tohi segamini ajada aine omadust seguneda või veelduda, kuna lahus võib esineda mitte ainult ainete kokkusegamisel vaid ka keemilise reaktsiooni tõttu. Näiteks tsink on vesinikkloriidhappes mittelahustuv, kuid lisades tsinki happe lahusesse toimub keemiline reaktsioon ning moodustub tsinkkloriid mis on happes lahustuv. Üldiselt ei mõjuta osakese suurus ega teised kineetilised faktorid lahustuvust – isegi suured osakesed lahustuvad pika aja möödudes.
<ref>
-silt. Viide nimega Tamm jt, 2009
on ilma tekstita.