Luminestsents

Luminestsents (ladina keeles lumen valgus) on mittesoojuslik helendus (valguskiirgus), mis tekib aine aatomite siirdumisel suurema energiaga (ergastatud) olekust väiksema energiaga olekusse (põhiolekusse). Ergastamiseks on mitmeid võimalusi:

• nähtav valgus ja ultraviolettkiirgus → fotoluminestsents,
• elektriväli → elektroluminestsents,
• elektronidega pommitamine → katoodluminestsents,
• keemiline reaktsioon → kemoluminestsents,
• jpt.

Luminestsentskiirgust võib nimetada «külmaks» kiirguseks selles mõttes, et on jälgitav eelkõige madalatel temperatuuridel, samas kui soojuskiirgus muutub märgatavaks alles piisavalt kõrgetel temperatuuridel (alles mitmesaja kraadini kuumutatud keha hakkab kiirgama silmale nähtavat punast kiirgust).

Luminestsents jääb lühikeseks, kuid lõplikuks ajavahemikuks kestma ka peale ergastava protsessi peatamist. Seda nimetatakse järelhelenduse kestuseks. Tinglikult eristatakse lühikese järelhelendusega luminestsentsi – fluorestsentsi – ja pikemat aega kestvat luminestsentsi – fosforestsentsi. Luminestseerivaid aineid nimetatakse luminofoorideks, liigid vastavalt fluorofoorid ja fosfoorid.

Termini pakkus välja 1888. saksa füüsik Eilhard Wiedemann.^[1] Nimetus tuleb ladina keelest, sõnast "lumen" (valgus) ja sõna moodustavast elemendist "-escence" (algama, saama (millekski), kalduma olema).^[2]