Maakoor on Maa tahke pindmine kest, litosfääri ülemine (enamasti 5–50 km paksune) osa, mis koosneb suhteliselt ränirikkaist kivimeist, mida vahevööst eraldab Moho ehk Mohorovičići eralduspind.
Maakoore alumiseks piiriks on moho, millel seismiliste lainete kiirus hüppeliselt muutub. Maakoore all on vahevöö ning poolel teel Maa keskmesse algab Maa tuum.
Eristatakse ookeanilist, mandrilist ja üleminekulist maakoort. Ookeaniline maakoor moodustab 54%, mandriline maakoor 40% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore kogupindalast. Ruumalaliselt moodustab ookeaniline maakoor 17%, mandriline maakoor 77% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore koguruumalast. Sellest järeldub, et mandriline maakoor on ookeanilisest maakoorest tunduvalt paksem.
Suuremat osa maakoorest on raske ligipääsetavuse tõttu keeruline uurida. Kõige paremad on teadmised mõistagi mandrilise maakoore ülaosast. Teadmised ookeanilise maakoore ehitusest pärinevad peamiselt ofioliitide uurimisest, mis on endised ookeanilise maakoore fragmendid, mis tektooniliste jõudude toimel mandrilise maakoore peale on lükatud. Maakoore struktuuri ning vertikaalseid üleminekuid kaardistatakse peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel.