Maastrichti leping

Maastrichti leping (ametlikult Euroopa Liidu leping, inglise keeles Treaty on European Union) on Euroopa Liidu asutamise alusleping. Leping muutis oluliselt Euroopa Liidu eelkäijate Euroopa Majandusühenduse asutamise Rooma kokkulepet (1957) ja tema õigusjärglase Euroopa Ühenduse ülesehitust ja arengu põhimõtteid.

Euroopa Majandusühenduse reorganiseerimise protsess käivitus 28. veebruaril 1986, kui Haagis võeti vastu Ühtse Euroopa akt (The Single European Act, SEA). Haagis algatatud protsessi liikmetevahelised läbirääkimised kestsid viis aastat. Lõppläbirääkimised liikmesriikide tippjuhtidest komplekteeritud Euroopa Ühenduse Nõukogu tasemel toimusid Hollandis Maastrichtis 9.–10. detsembrini 1991. Tulemuseks oli, et 12 Euroopa Ühenduse tollast liikmesriiki (Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Taani) kirjutasid 7. veebruaril 1992 Maastrichtis alla lepingule, mis pani aluse Euroopa Liidule. Leping hakkas kehtima 1. jaanuaril 1993, kuid jõustus pärast liikmesriikide ratifitseerimisprotsessi lõppemist 1. novembril 1993. Vaid Iirimaa, Prantsusmaa ja Taani korraldasid referendumi. Ülejäänud liikmesmaad otsustasid parlamentaalsel tasemel.

Kuid lepingu allakirjutamine tekitas paljudes asjaosalistes riikides lahknevaid reageeringuid ja liikmesmaade võimueliidi valulisi proteste, kuna nad kartsid oma positsioonid kaotada. Kõige tugevam vastuseis oli Taanis, kus referendum lükkas Maastrichti lepingu napilt tagasi. Seejärel tehti taanlastele teatud mööndusi ja teisel katsel läks referendum korda. Suurbritannias põrkus peaminister John Major omaenda Konservatiivse Partei sisevastuoludele ja rahva soovimatusele loobuda naelsterlingist. Prantsusmaa liidreid üllatas oodatust tunduvalt väiksem toetus Maastrichti otsustele. Saksamaal korraldati aga lepingu tekstile ja sätetele põhjalik juriidiline ja põhiseaduslik kontroll. Mitmes riigis vaidlustati poliitilise ja rahaliidu mõistlikkus ning pakuti välja kahe kiirusega Euroopa loomise võimalus. Viimase ideoloogid arvasid, et need riigid, kes on huvitatud kiirest poliitilisest, kaitsealasest ja majanduslikust integratsioonist, peaksid protsessi tagant tõukama ja oma eduka koostööga kõhklejatele tõestama kas siis ürituse edukust või veenma neid loobuma.

Esilekerkinud vastuolude leevendamiseks lubati eraldi protokolliga Suurbritannial ja Taanil välja jääda ühisraha süsteemist. Suurbritannia ei kirjutanud ainsana alla ka sotsiaalpoliitika protokollile. Veel mitu olulist küsimust jäid Maastrichti lepinguga lahendamata ja reguleeriti 1997 Amsterdami lepinguga.

Maastrichti lepinguga muudeti Euroopa Ühenduse nimi Euroopa Liiduks. Maastrichti leping andis integreerunud Euroopa riikidele võimaluse kujuneda üheks maailma juhtivaks majanduslikuks jõuks ning sõnakaks maailmapoliitika mõjutajaks. Lepingu järgi tugevdati tolliliitu, loodi liikmesriikidele täielikult integreeritud kapitali ja tööjõu liikumise piiranguteta ühisturg, asutati ühtne Euroopa kodakondsus ja tugevdati seni kehtinud riigiüleseid organisatsioonilisi struktuure.

Rooma lepingu muutmise tiitel koosneb preambulist ja 248 artiklist, mis on jaotatud järgmistesse teemagruppidesse:

üldprintsiibid (artiklid 1–7c);
Euroopa Liidu kodakondsus (artiklid 8–8e);
ühenduse tegutsemisviis (artiklid 9–130y);
ülemeremaade ja territooriumidega assotsieerumine (artiklid 131–136a);
institutsioonid (artiklid 137–209a); peamised korraldused (artiklid 210–248).

Põhimõttelised otsustused:

viljeleda kooskõlastatud välis- ja julgeolekupoliitikat
võtta kasutusele ühtne Euroopa raha (euro) koos võimalustega luua ühtne majandus- ja rahaliit
seada sisse Lääne-Euroopa Liidu ja Euroopa Liidu kollektiivse kaitsesüsteem ning määrati selle organisatsiooniline ülesanne
määrata Euroopa Liidu tulevase laienemise põhiprintsiibid.

Maastrichti leping on kompleksne dokumentide kogum, mis koosneb 306 leheküljel esitatud artiklitest, millele on lisatud 17 protokolli ja 33 deklaratsiooni. Artiklid on jaotatud seitsmeks tiitliks:

I – Üldised ettevalmistused (artiklid A–F)

II – Rooma lepingu muutmine (artikkel G)

III – Euroopa Söe- ja Terasekoondise (ECSE) lepingu muutmine (artikkel H)

IV – Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) muutmine (artikkel I)

V – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (artikkel J–J.11)

VI – Koopereerumine kohtu- ja sisepoliitilistes küsimustes (artikkel K–K.9)

VII – Lõppkorraldus (artiklid L–S), kus kõige olulisem on artikkel O, mis määrab Euroopa

Liidu edasise laienemise tingimused ja protseduuri.

Maastrichti lepinguga ühinenud riigid kohustusid:

jälgima, et eelarvedefitsiit ei ületaks 3% sisemajanduse kogutoodangut
tagama, et riigivõlg ei tohi ületada rohkem kui 60% sisemajanduse kogutoodangust
osalema kahe aasta jooksul Euroopa Liidu valuutaressursside mehhanismis ja tagama rahvusliku valuuta stabiilsuse lääneriikide valuutaruumis
tagama, et inflatsiooni tase ei ületaks rohkem kui 1,5% kolme Euroopa Liidu stabiilseimate hindadega liikmesmaa keskmisest tasemest
hoolitsema selle eest, et pikaajaliste riigi obligatsioonide protsendimäärad ei ületaks rohkem kui 2% kõige madalama inflatsioonitasemega liikmesmaade vastavatest määradest.

Maastrichti lepingut on hiljem muudetud Nice'i lepingu, Amsterdami lepingu ja Lissaboni lepinguga.