Mandrilava

Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.

Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.

Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.

Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.

Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimered on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.