Manerism on periood Euroopa kunstis 16. sajandil, renessansi järel ja baroki eel.
Manerismi mõiste võttis kasutusele Itaalia ajaloolane Luigi Lanzi 1792. aastal, tuntuks sai see Jacob Burckhardti tööde kaudu.
Manerism tekkis rahutul muutuste ajastul. Traditsiooniline maailmapilt lõi seoses reformatsiooniga kõikuma. Osaliselt taastus keskaegne elutunnetus, kuna renessansslik usk müütilise antiikse ideaalmaailma taassündi vanade väärtuste, eluhoiakute ja kunstiprintsiipide ülevõtmise abil ei leidnud kinnitust. Eelmisel ajastul antiigi eeskujul kõikide asjade mõõduks kuulutatud inimene osutus kõlbmatuks mõõdupuuks. Tekkinud egoismi- ja omavoli lainest ei saanud enam mööda vaadata.
Uue Maailma avastamine ning uute maade, rahvaste, kultuuride ja nende imelikena näivate loomade, taimede ja kommete tundmaõppimine tekitas ühekorraga nii vaimustust kui pinget. Inimesi vaevas selle kõige tõttu mingi seletamatu pinge, rahutus ja ärevus. Euroopat haarasid uued, senisest hoopis verisemad ja rüütellikkuse reegleid rikkuvad sõjad ning puhkes nõiajaht.