Maomahl

Maomahl (ladina keeles succus gastricus) on maoseina krüptide epiteeli ja maonäärmete eritatav happeline vedelik, mis on vajalik söödu ja joodu keemiliseks lagundamiseks.

Maomahl sisaldab vett, anorgaanilisi ioone, soolhapet, lima, ensüüme (näiteks pepsinogeen), polüpeptiide, aminohappeid, ja sisemist faktorit.

Terve inimese maomahl sisaldab rohkesti C-vitamiini.^[1]

Ööpäevas eritub inimesel 2-3 liitrit maomahla. Maomahla eritumine on allutatud parasümpaatilisele närvisüsteemile. Maomahla eritumist stimuleerivad atsetüülkoliin, gastriin ja histamiin (Popielski, 1920). Magu hakkab normaalse füsioloogiaga inimestel maomahla eritama juba siis, kui toit on veel suus.

Eelkõige lahustab maomahl toidus sisalduvaid lämmastikühendeid. Samuti tapab see toidu ja õhuga makku saabuvaid mikroorganisme. Erandiks on sellised happekindlad mikroorganismid nagu Helicobacter pylori ja tuberkuloosi mükobakter.^[2]

Mao limaskest kaitseb normaalse füsioloogiaga inimestel end oma eritiste lõhustava toime eest pidevalt taastuva limakihiga, mille paksus on veidi üle millimeetri.

Mao limaskesta kaitsemehhanismide nõrgenemise korral, näiteks mao haavandite korral, aga ka emotsionaalsetel põhjustel (näiteks konfliktid), võib tekkida tühinõre, nii et kontsentreeritud maomahl reageerib limaskestaga ning tekib haavand. Haavandeid võivad põhjustada ka maohappe eritumist suurendavad kasvajad.^[2]

Maohappe põhiline komponent (põhjustatud nn prootonpumpade tööst) on HCl (tegelikult aga eraldi prootonid ning neile korrespondeerivad kloriidioonid), mis on teatavasti tugev hape. "Üldiselt teada" olevat väidet, et kõrvetiste põhjuseks on mao "ülehappesus", on raske tõestada. Normaalselt on mao happesuseks mõõdetud pH 1,5–3,5. Sellest madalamat happesust ehk "ülehappesust" on raske ette kujutada. Alahappesus aga raskendab seedimist ning vähendab organismi kaitsevõimet toidus sisalduvate bakterite vastu. Selleks et üht või teist seisundit konstateerida, on tarvilik selline seisund fikseerida, mida oleks vastavate pH-meetritega võimalik teha. Eelkõige kõrvetisi ravitakse nii klassikalise meditsiini kui ka looduslike vahenditega, viimase korral kasutatakse näiteks kalmusejuure tinktuuri või teed.

Et maomahl sisaldab soolhapet, seda tõestasid esimestena keemik Carl Schmidt ning Tartu Ülikoolis töötanud anatoom ja füsioloog Friedrich Bidder. Samuti selgitas ta välja, et maomahla sekretsioon on psühhomotoorne: maomahl hakkab erituma juba toidu nägemisel (tsefaalne faas).

Pankreasenõret ja maomahla uuris intensiivselt ka Ivan Pavlov.

Madudel sõltub maomahla eritus ja selle keemiline koostis palju ka väliskeskkonna temperatuurist.

Maomahlaks nimetatakse ka uuringute tarvis kogutud maonõret.

Märkus. Sisemist faktorit (intrinsic factor) eritab mao limaskest ja see moodustab B₁₂-vitamiiniga kompleksi, mis ühinedes retseptoritega soodustab nimetatud vitamiini imendumist vereringesse.