Monoteism

Monoteism on usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse Jumalasse.

On erinevaid monoteismi vorme, sealhulgas:

Teismi all mõeldakse tavaliselt usku "isikulisse" Jumalasse, see tähendab ainujumalasse erilise isiksusena, mitte lihtsalt jumaliku jõuna.
Deism on monoteismi vorm, mille puhul usutakse, et on olemas üks Jumal, kuid Jumal maailma ei sekku, kui mitte arvestada maailma loomiseks vajalikku sekkumist (see välistab palvetele vastamise ja imed).
Panteismi järgi universum ongi Jumal. Sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistetakse, võib see olla samaväärne ateismi, deismi või teismiga.
Panenteism on teismi vorm, mille kohaselt Jumal sisaldab maailma, kuid ei ole sellega samane. Seda vaadet jagab ka protsessiteoloogia.

Üks monoteismi alternatiive on polüteism, mille kohaselt jumalaid on mitu. Dualismi järgi on olemas kaks sõltumatut jumalikku olendit või igavest printsiipi, millest üks on hea ja teine kuri, nagu algul zoroastrismis, kuid täielikumalt gnostilistes süsteemides, näiteks maniluses.

Enamik monoteiste ütleksid, et monoteism on definitsiooni poolest polüteismiga ühitamatu. Polüteistlike usundite järgijad käituvad siiski sageli samamoodi nagu monoteistid. Asi on selles, et usust paljudesse jumalatesse ei tulene paljude jumalate kummardamine. Paljud polüteistid usuvad paljudesse jumalatesse, kuid kummardavad ainult ühte. Sellist praktikat nimetatakse henoteismiks. Ka polüteistlikes kultuurides on monoteistlikke teoloogiaid, näiteks mõned koolkonnad hinduismi raames, mille järgi paljud jumalad lihtsalt esindavad üheainsa aluseks oleva jumaliku väe aspekte. Üheainsa jumala kummardamine panteonist võib areneda omamoodi monoteismiks, nagu näiteks Atoni kultuse puhul Vana-Egiptuse vaarao Echnatoni valitsemise ajal. Et paljudes polüteistlikes religioonides ei ole vahe jumalate ja teiste üleloomulike olendite vahel nii järsk kui monoteismis ja puudub ka ühene hea-kurja eristus, ei ole usundite liigitamine alati nii kerge kui esmapilgul tundub.

Zoroastrismi peavad mõned uurijad kõige varasemaks monoteistlikuks vaateks, mis inimkonnas on välja kujunenud, kuigi tegemist ei ole täieliku monoteismiga, sest peajumal Ahura Mazda ei ole ainus looja. On teooriaid, mille järgi judaism jõudis oma praeguse monoteistliku arusaamani Jumalast zoroastrismi ja vanakreeka filosoofia mõjul. Enne seda peeti Jahvet üksnes hõimujumaluseks, kes hoolitses Aabrahami järeltulijate eest. See arvamus ei ole ühitatav sellega, kuidas aabrahamlikud religioonid (judaism, kristlus ja islam) ennast ise mõistavad. Need rõhutavad, et eksklusiivne monoteism (ürgmonoteism) on kogu inimkonna algne usund ning kõik teised jumalad on iidolid ja loodud olendid, keda on ekslikult hakatud jumalustena kummardama.

Kristlik usk Kolmainsusesse on kristluse enda järgi monoteism. Samas seavad paljud judaistid, muslimid ja unitaristlikud kristlased selle küsimärgi alla. Kriitikud väidavad, et Kolmainsuse kummardamine on tegelikult triteismi vorm, hüpoteetiline ususüsteem, mille kohaselt on olemas kolm erinevat jumalat – Isa, Poeg ja Püha Vaim.