Nepali Kuningriik

See artikkel räägib endisest kuningriigist; tänapäevase riigi kohta vaata artiklit Nepal.

See artikkel räägib aastatel 1768–2008 eksisteerinud laienenud kuningriigist; eelkäija kohta vaata artiklit Gurkha Kuningriik.

Mitte segi ajada Nepa Kuningriigiga.''

Nepali Kuningriik नेपाल अधिराज्य Nepal Adhirajya 1768[1]–2008
Lipp (–1962) Vapp (1962–2008)
Valitsusvorm	Absoluutne monarhia (1768–1990; 2002; 2005-2006) Sõjaväediktatuur (1776–1779; 1785–1804; 1806–1837; 1838–1846) Totalitaarne sõjaväediktatuur (1846–1951) Autokraatne Panchayati-süsteem (1961–1990) Parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia (1990–2002; 2002-2005; 2006–2008) Ajutine valitsus (2007–2008)
Osa	Suurbritannia protektoraat (1816–1923)[2][3]
Kuningas	Prithvi Narayan Shah (esimene, 1768–1775) Gyanendra (viimane, 2001–2008)
Peaminister	Damodar Pande (1799–1804) Girijā Prasād Koīrālā (viimane, 2006–2008)
Pealinn	Katmandu
Religioon	Hinduism (ametlik)
Riigikeeled	Nepali
Rahaühik	Mohar (1768–1932) Nepali ruupia (1932–2008)
Deviis	"Janani Janmabhumishcha Swargadapi Gariyasi" ("Ema ja emamaa on taevast suuremad")
Hümn	1962–2006: "Shriman Gambhir" ("Au kroonigu sind, julge valitseja")
Eelnev Järgnev 1768: Gorkha Kuningriik 1769: Malla dünastia 1770ndad–1780ndad Chaubisi Rajya 1774: Kirati Kuningriik 1776: Sikkimi Kuningriik 1780ndad: Baise Rajya 1791: Doti Kuningriik Kumaoni Kuningriik 1804: Garhwali Kuningriik 1816: Tehri Garhwali Vürstiriik Sikkimi Kuningriik 2008:  Nepal

Nepali Kuningriik (nepali keeles नेपाल अधिराज्य; ka Gurkha Kuningriik (गोरखा अधिराज्य) või Asal Hindustan (असल हिन्दुस्तान)) oli kuningriik Lõuna-Aasias. Riik tekkis aastal 1768, kui Nepal ühendati.^[4] Riigi rajas Gurkha kuningas Prithvi Narayan Shah, kes oli enda sõnul khasi soost.^[5] Nepali Kuningriik kestis aastani 2008, kui riigis kaotati monarhia. Riigi 240-aastase ajaloo vältel oli võim Shahi dünastia käes ning nende de facto kontroll riigi üle varieerus ajas.

Kui Nepali väed prints-regent Bahadur Shahi juhtimisel 1792. aastal Tiibetisse tungisid ning Digarchat rüüstasid, pöördusid XIII dalai-laama ja kohalikud ametnikud sõjalise abi saamiseks Hiina poole. Hiina-Tiibeti väed ründasid väepealik Fuk'anggani juhtimisel Nepali, kuid olid pärast Nuwakotis lüüa saamist sunnitud läbirääkimistele.^[6] Pärast Bahadur Shahi sai valitsusjuhiks nelja võimuka kaji (aadliku) seast Damodar Pande. Kaji Kirtiman Singh Basnyat kaitses kuningas Girvan Yuddha Bikram Shahi ning proovis ekskuningat Rana Bahadur Shahi riigist eemal hoida. Märtsis 1804 jõudis endine kuningas Rana Bahadur Shah siiski tagasi kodumaale, asus mukhtiyari (peaministri) ametikohale, ning Damodar Pande hukati Thankotis.^[7] Pärast Rana Bahadur Shahi surma ja 1806. aasta Bhandarkhali verasauna sai aastateks 1806–1837 de facto riigipeaks karmi käega Bhimsen Thapa. Briti Ida-India Kompanii laienemise tõttu Indias toimus aastatel 1814–1816 Briti-Nepali sõda, kus Nepal lüüa sai. Sugauli lepinguga jäi Nepal küll vormiliselt iseseisvaks, kuid pidi loovutama alasid. Riigi uuteks piirideks said Mechi ja Sharda jõgi. Sugauli lepingu eelset Nepali on vahel kutsutud Suur-Nepaliks. Peaminister Mathabarsingh Thapa surm aastal 1845 lõpetas riigis Thapa hegemoonia ning sillutas tee Koti veresaunale. Selle tulemusel sai võimule khasi Rana dünastia ning aastani 1951 muutus ka peaministri ametikoht päritavaks. Rana dünastia esimene valitseja, Jung Bahadur Rana, vähendas Shahi monarhide volitusi ning kuninga roll muutus pelgalt tseremoniaalseks. Rana võimuaega iseloomustas türannia, liiderlikkus, majanduslik ekspluateerimine ja usuline tagakiusamine.^[8][9]

Juulis 1950 sõlmis Nepal vastiseseisvunud India Vabariigiga sõprusleppe, millega riigid lubasid teineteise suveräänsust austada. Sama aasta novembris mängis India suurt rolli kuningas Tribhuvani toetamises, keda Ranade juht Mohan Shumsher Jung Bahadur Rana tahtis asendada oma kolmeaastase pojaga (kellest sai hiljem kuningas Gyanendra). India toetas uut valitsust, mida juhtis erakond Nepali Kongress ning kuningas Tribhuvan pani Ranade võimule lõpu aastal 1951.

1960. ja 1970. aastatel tehti edutuid katseid riiki reformida ja põhiseadust vastu võtta. Majanduskriis 1980. aastate lõpus viis rahvaliikumiseni, mis tõi 1991. aastaks kaasa parlamendivalimised ja konstitutsioonilise monarhia. 1990. aastatel algas kodusõda, milles Nepali Kommunistlik Partei (maoistlik) võitles valitsusvägede vastu. Nepali monarhia olukorda destabiliseeris veelgi 2001. aasta Nepali kuninglik veresaun.

Veresauna tulemusena naasis troonile kuningas Gyanendra. Tema võimu kehtestamine 2005. aastal kutsus esile protestiliikumise, milles tõusid kuninga vastu nii maoistid kui ka demokraatia pooldajaid. Lõpuks oli kuningas sunnitud taas kokku kutsuma Esindajatekoja, mis 2007. aastal võttis vastu ajutise põhiseaduse, mis piiras kuninga volitusi olulisel määral.

Pärast aasta hiljem toimunud valimisi lõpetas Asutav Kogu oma esimesel istungil 28. mail 2008 kuningriigi ning kuulutas selle asemel välja Nepali Demokraatliku Liitvabariigi.

Kuni monarhia kaotamiseni oli Nepal maailma ainuke riik, mille riigireligiooniks oli hinduism. Tänapäeval on Nepal formaalselt ilmalik riik.^[10][11]