Neuma

Neumakujude tabel, nn Tabula brevis Maria Laachist, 12. sajandi Reinimaalt on heksameetris luuletus neumanimede õppimiseks:
Eptaphonus, strophicus,
punctus, porrectus, oriscus,
Virgula, cephalicus,
clivis, quilisma, podatus,
Scandicus et salicus,
climacus, torculus, ancus
Et pressus minor ac
major, non pluribus utor.
Neumakujud ja nimetused teatmeteosest "Meyers Konversationslexikon", 1885
Graduaal "Tu es Deus" kirjapanduna erinevates neumakirjaviisides
Roomakatoliku koraaliraamat "Graduale Triplex" (Solesmes, 1979): noodijoontel kvadraatnotatsioon ehk kvadraatneumad, musta kirjaga Metzi neumad (ülal) ja punase kirjaga Sankt Galleni neumad (all)

Neuma (kreeka keelest νεύμα, neuma 'märk', ka 'viibe') on noodikirja märk, mida kasutati keskajal meloodia kirjapanemiseks.

Neumakiri oli abiks tuntud meloodiate mälu järgi esitamisel, see ei anna täpset informatsiooni helikõrguse, helivältuse ja rütmi kohta.

Algseid joonekujulisi neumasid nimetatakse hironoomilisteks neumadeks (kreeka keeles cheir 'käsi + nomos 'seadus'), juba Vana-Kreekas tuntud sõna cheironomia tähendas tantsu juhtimist käemärkide abil[1]. Keskajal tähistas see dirigeerimispraktikat, kus koorijuht (cheironomicus) näitas meloodia kulgu käemärkide abil[2]. Ühe hüpoteesi kohaselt on neumamärgid osalt nende käemärkide graafiline kujutamisviis[3].

  1. https://www.academia.edu/7056050/Cheironomy_in_Egyptian_Greek_and_Latin_Music
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2018. Vaadatud 10. oktoobril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989

Developed by StudentB