Omand

Omand on sotsiaalsete, poliitiliste ja õigussuhete kompleks, mis reguleerib varade kasutamist inimeste poolt. Kaasaegses Lääne ühiskonnas on omandil tugev individuaalsuse konnotatsioon. Omandi ning konkreetsemalt individuaalse omandi mõiste on olnud kriitika esemeks selle välja kujunemisest alates.

Kõik teadaolevad õigussüsteemid sisaldavad reegleid, mis piiravad esemete kasutamist. Omandisüsteemide mitmekesisus mitte-Lääne ühiskondades näitab omandi sõltuvust kultuuri eripärast ja keskset rolli selles. Kuivõrd asjaõigus tegeleb varade jaotamise, kasutamise ja üleandmisega, peab see paratamatult peegeldama vastava ühiskonna majandust ning perekonna ja poliitilist struktuuri.

Vähesed mitte-Lääne ühiskonnad, kui üldse, mõistavad omandit nii nagu Lääne õigussüsteemid. Eristavaks tunnuseks on peamiselt see, et Läänes peetakse eraomandit vaikekategooriaks. Lääne õigussüsteemid peavad individuaalset omandit reegliks, millest erinevused vajavad eraldi põhjendamist ja õigustamist. See viib omandiõiguste kontsentreerumiseni isikute kätte, kel on teisi välistav õigus asja vallata, kasutada ning üle anda.

Individuaalse omandi kontseptsioon tuleneb klassikalisest Rooma õigusest (aastad u 100-250), milles õiguste kogumit, mis õigussubjektil asja suhtes võis olla, nimetati dominium või proprietas. Kui eseme omanik oli reeglite poolt kindlaks määratud, ei andnud Rooma õigus üldjuhul talle vähemat kui kõiki võimalikke õigusi asja suhtes.

"Omand pole mõiste, vaid ürgne tunne, kuuludes kokku aja, ajaloo ja saatusega, mitte aga ruumi ja põhjuslikkusega. Ta ei lase end põhjendada, kuid on olemas. "Omamine" algab taimede elus ning jätkub kõrgema inimese ajaloos täpselt niikaua, kuni selles on midagi taimelist, on tõugu. Seetõttu on omand tõelises tähenduses alati maavaldus, ning tung omandatut maapinnaga siduda annab ikka tunnistust head tõugu inimestest. Taim omab pinda, milles ta juurdub. See on tema omand, mida ta kogu oma olemasolu vältel meeleheitlikult kaitseb – võõraste idude, liig vägevate naabertaimede, kogu looduse vastu. Nii kaitseb lind pesa, millel ta haub. Kõige vihasemaid võitlusi omandi pärast peetakse mitte suurte kultuuride hilisajal ning mitte vaeste ja rikaste vahel vallasvara pärast, vaid siin, taimemaailma alguses. Seda, kes metsas viibides tunneb, kuidas ümberringi päeval ja ööl toimub vaikiv halastamatu võitlus maapinna pärast, haarab õudus niisuguse tungi sügavuse ees, mis on peaaegu elu ise. Siin on aastatepikkust visa ja vihast võitlust, nõrga lootusetut vastupanu vägevale (mis kestab niikaua, kuni ka võitja on murdunud), tragöödiad, nagu need korduvad ainult kõige ürgsema inimsuse elus – näiteks seal, kus vana talupojasuguvõsa sõna tõsises mõttes juuritakse oma maalapist välja, aetakse peast minema, või seal, kus seda aadlisoost perekonnaga raha jõul sooritatakse." Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik, II köide, Ilmamaa, Tartu 2012, lk. 453–454.