Plaanimajandus

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Plaanimajandus, mida mõnikord nimetatakse ka käsumajanduseks, on osa bürokratistlikust ühiskonnakorraldusest ja sotsiaalriigi majandusmudelist, milles valitsus- või parteiametnikud haldavad riigi omandit ja juhivad majandustegevust domineerivast ideoloogilisest kontseptsioonist lähtudes. Lisaks otsesele juhtimisele saavad ametnikud suunata protsesse ka fiskaal- kui ka õiguspoliitilisi meetmeid rakendades, see või toimida nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud süsteemina. Kuid plaanimajandust kohtab ka eraomanduses olevates suurettevõtetes, milles tootmise ja turustuse eripäradest tulenevalt on vaja tegevust ette planeerida.

Plaanimajanduse kehtestamise eelduseks on elanikkonna arusaam, et nende igapäevase toimetuleku eest vastutab riiki juhtiv bürokraatlik organisatsioon ja selle ametnikud. Plaanimajanduse eelduseks on bürokraatia haldusvõimekus – plaanikomitee olemasolu. Plaani koostamiseks on vaja esmalt tuvastada olemasolevad tootmisvõimsused ja võimaliku tarbijaskonna määr ning nende territoriaalne paiknemine. Plaani võib koostada lähtudes saadaval olevast ressursist, jagades selle tarbijate arvuga ning kehtestades saadud suuruse normatiivina, kuid see on võimalik ka vastupidises järjestuses hinnates esmalt vajaduse suurust ja selle struktuuri ning sellest lähtudes kehtestades kohustuslik normatiiv igale tootjale. Kuna tooteid ja teenuseid väljastatakse inimestele samuti kehtestatud normide järgi, siis antakse igaühele selleks vastav talong, mille alusel ta talle määratud kauba kätte saab.

Plaanimajanduse tugevuseks on see, et ta suudab maksimaalselt ja efektiivselt ära kasutada kogu olemasoleva ressursi ning tagada ühiskonna kõigile liikmetele määratud toimetuleku taseme. Plaanimajanduse nõrkuseks on see, et inimesed harjuvad mõne põlvkonnaga olemasolevaga ning tahavad enamat heaolutasemes, kaubavalikus ja uudsetes asjades. Nad hakkavad saavutatut pidama igaveseks ja loomulikuks ning nõudma rohkemat, kuni süsteemi võime neid soove rahuldada ammendub.

Nii juhtub siis, kui inimesed on ebapiisavalt informeeritud sellest, kui palju on ressursse ja mis on ressursside jätkusuutlik kandevõime, et pakkuda kõigile parimat võimalikku elukvaliteeti. Seega, kui inimesed on piisavalt informeeritud, siis saab ka eeldada, et nad ei soovi enda ja teiste elukvaliteeti halvendada. Ja pealegi tegeleksid teadlased igapäevaelus sellega, et üha paremaid tehnoloogiaid välja töötada, et elukvaliteeti pidevalt tõsta.

Plaanimajanduse probleemiks on see, et ametnikud ise ei tooda midagi – nad saavad ümber jagada vaid seda, mida teised on juba tootnud. Ja kui need, kes oskavad ja tahavad midagi toota kaotavad huvi ning ei taha enam panustada sellesse, sest lõpuks saavad nad samapalju kui kõik teised, siis pole ametnikel enam midagi ümber jagada ning kogu süsteem variseb kokku.

Loomulikult toodavad ametnikud midagi ja see on ühiskonna administreerimine. Võiksime vaid ette kujutada, kui poleks ühiskonna või isegi ettevõtte administraatoreid, mis siis saaks: kaos. Inimeste huvi panustada kaob vaid siis, kui puudub inimlik, sõbralik, motiveeriv süsteem, mis kohe kindlasti pole võimatu. Selle tõestuseks on see, et ülemaailmselt on miljoneid vabatahtlikke. Ja seega on sellise süsteemi kokkuvarisemise hirm ennatlik. NSVL kukkus kokku justnimelt selle pärast, et see polnud inimlik ja sõbralik. NSVLi kokku kukkumine ei tähenda veel seda, et inimlik ja teaduslik plaanimajandus pole võimalik.

Plaanimajandus oli iseloomulik Nõukogude Liidule.^[1] Praegu on plaanimajandus Kuubal, Põhja-Koreas, Saudi Araabias, Iraanis ja Birmas.^[viide?]