Plancki konstant

Plancki konstant (tähis ${\displaystyle h}$) on füüsikaline konstant kvantmehaanikas, mis iseloomustab kvantide suurust. Konstant on nime saanud Max Plancki järgi, kes oli üks kvantfüüsika loojatest. Ta avastas selle füüsikalise suuruse 1900 aastal, kui uuris musta keha kiirgust.

A. Einsteini fotoelektrilise efekti uurimine 1905 a kinnitas Plancki konstandi reaalset olemasolu. See avaldub kui võrdetegur footoni (ehk valguskvandi) energia ja sellele vastava elektromagnetlaine sageduse vahel:

${\displaystyle E=hf,\,}$

kus ${\displaystyle E}$ tähistab footoni energiat, ${\displaystyle h}$ Plancki konstanti ja ${\displaystyle f}$ valguskvandi sagedust. Louis de Broglie laiendas selle käsitluse kõikidele osakestele.

Kvantmehaanika arvutustes ilmub Plancki konstant väga tihti läbijagatuna 2π-ga, mistõttu on tähistuse lühendamiseks kasutusele võetud Plancki nurkkonstant ehk taandatud Plancki konstant:

${\displaystyle \hbar ={\frac {h}{2\pi }}.}$