Rooma numbrid moodustavad Vana-Roomast pärit liitmis-lahutamisprintsiibil põhineva arvusüsteemi. Roomlased võtsid oma arvusüsteemi üle etruskidelt. Algset süsteemi muudeti keskajal, selle tulemuseks on tänapäeval kasutusel olevad Rooma numbrid.
Rooma numbrid põhinevad ladina kirjatähtedel, millele on antud numbrilised väärtused. Rooma numbrite kirjutamiseks kasutatakse seitset suurtähte: I, V, X, L, C, D ja M.[1] Neile on antud järgmised väärtused:
Märk (täht) | Väärtus | Ladinakeelne nimetus |
---|---|---|
I | 1 (üks) | unus |
V | 5 (viis) | quinque |
X | 10 (kümme) | decem |
L | 50 (viiskümmend) | quinquaginta |
C | 100 (sada) | centum |
D | 500 (viissada) | quingenti |
M | 1000 (tuhat) | mille |
1 = I | 10 = X | 100 = C |
2 = II | 20 = XX | 200 = CC |
3 = III | 30 = XXX | 300 = CCC |
4 = IV | 40 = XL | 400 = CD |
5 = V | 50 = L | 500 = D |
6 = VI | 60 = LX | 600 = DC |
7 = VII | 70 = LXX | 700 = DCC |
8 = VIII | 80 = LXXX | 800 = DCCC |
9 = IX | 90 = XC | 900 = CM |
Neid märke liitmis-lahutamisprintsiibil järjestades saadakse naturaalarvude vahepealsed väärtused, kusjuures lähtutakse järgmistest reeglitest:
Näiteid: 47 (40 + 7) – XLVII; 386 (300 + 80 + 6) – CCCLXXXVI; 1001 (1000 + 1) – MI); 2018 (2000 + 10 + 8) – MMXVIII; 1354 (1000+300+50+4) – MCCCLIV