Rootsi kolooniad koosnesid viiest asumaast, millest neli olid väga lühiajalised. Kolooniad asusid Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.
Kahte esimest, Uus-Rootsit ja Cabo Corsot, juhtisid kompaniid, millel oli kuningilikul tasemel kinnitatud monopol ehk eraettevõtted, millel oli nn privileegikiri. Asundused olid peamiselt suunatud kaubandusele ning vaid Uus-Rootsi oli katse rajada õiget kolooniat, mille fookus oli seal elamisel. Kariibi meres asuv Saint-Barthélemy saar on ainus koloonia, mis oli Rootsi võimu all pikemat aega – 94 aastat. Teised asumaad olid rootslaste omad oluliselt lühemat aega: Uus-Rootsi 17 aastat, kaubajaam Cabo Corso 11 aastat, Guadeloupe'i saar vaid 14 kuud ja Porto Novo faktooria alla aasta.
Ei ole kindel, kas need lühiajalised asundused, v.a Saint-Barthélemy, tekitasid sellist sissetulekut, mis ületas nende rajamise ning teiste riikidega tekkinud konfliktidega seotud kulutusi. Seega on raske öelda, kas asumaad tõid Rootsi jaoks kaasa tõelist kasumit või mingeid eeliseid.