Ruhnu

See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla.

Ruhnu
Vaade Ruhnule lennukilt ida poolt
Ümbritseb	Liivi laht
Koordinaadid	57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala	11,88 km²[1]
Pikkus	5,5 km
Laius	3,5 km
Rannajoone pikkus	24,17 km
Kõrgeim koht	Håubjärre (28 m)
Elanikke	88 (2023)[2] 7,4 in/km²

Ruhnu (rootsi ja saksa keeles Runö; rannarootsi keeles Run, hääldus [rũũn]^[3]) on Eesti saar Läänemeres asuvas Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Ruhnu saar tõusis veest välja ligikaudu 10 000 aastat tagasi, viimase jääaja lõpule järgneva maakerke tagajärjel. Esimesed inimtegevuse jäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5300 eKr. Arheoloogilised leiud näitavad, et Ruhnul oli püsiv inimasustus juba 9.–11. sajandil (viikingiajal). Teadaolevalt vähemalt 14. sajandist asustasid saart rannarootslased, kes elasid ülejäänud maailmast võrdlemisi eraldatuna ning tegelesid peamiselt hülgeküttimisega. 1920. aastate alguses liideti saar Ruhnu rootslastest elanike eelistusel Eestiga. 1944. aasta augustis lahkus peaaegu kogu saare elanikkond Rootsi ja sellest ajast peale on sealne rahvastik korduvalt vahetunud.

Tänapäeval saare valdavalt eestlastest koosneva elanikkonna põhitegevused on seotud põllumajanduse ja turismiga. Ruhnu ja muu maailma vahel hoitakse ühendust saarel asuva Ruhnu sadama ja selle juures paikneva lennuvälja kaudu. Ruhnus on autonoomne elektrivarustus ja sealne elektrisüsteem pole ühendatud mandri elektrivõrguga. Saarel tegutsevad muuseum, raamatukogu koos postipunktiga ning Ruhnu põhikool.

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis. Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn ja ühtlasi maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn, mis jätkuvalt tuletornina kasutusel.