Saksa Liit

Saksa Liit (saksa keeles Deutscher Bund) oli Kesk-Euroopa riikide liit, mis loodi 1815. aastal Viini kongressil kui 1806. aastal kaotatud Püha Rooma riigi järeltulija. 1848. aastal toimusid liberaalide ja rahvuslaste revolutsioonid püüdega luua ühtne Saksa riik. Läbirääkimised Saksa riikide vahel ebaõnnestusid ja liit tühistati lühikeseks ajaks, kuid loodi uuesti 1850. aastal.

Vaidlus kahe domineeriva liikmesriigi, saksakeelse Austria keisririigi ja Preisimaa kuningriigi (Saksa dualism) vahel selle üle, kummal on suurem õigus Saksamaad valitseda, lõppes 1866. aastal pärast Austria-Preisi sõda Preisimaa kuningriigi kasuks ja liidu kokkuvarisemisega. Tulemuseks oli Põhja-Saksa Liidu loomine ja mitu sõltumatuks jäänud Lõuna-Saksa riiki, kes algul toetasid Habsburgide-Lotringite Austriat (kuni 1867. aastani) ja seejärel Preisimaad (kuni aastani 1871). Pärast seda said nad uue rahvusliku Saksamaa osaks.

Austria keisririik ja Preisimaa kuningriik olid suurimad ja kõige võimsamad liidu liikmed. Suured alad kummastki riigist ei kuulunud liitu, kuna need ei olnud ka endise Püha Rooma riigi osad, ning ka suured osad nende sõjajõududest ei kuulunud liiduarmee koosseisu. Kummalgi oli Liidupäeval üks hääl.
Kolme liikmesriiki valitsesid välismaised monarhid: Taani kuningas, Madalmaade kuningas ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas (kuni 1837) olid Saksa Liidu liikmed; esimene kui Holsteini hertsog, teine kui Luksemburgi suurhertsog ja Limburgi hertsog ning viimane kui Hannoveri kuningas. Igal ühel neist oli Liidupäeval üks hääl.
Kuuel muul suuremal riigil oli igal ühel Liidupäeval üks hääl: Baieri kuningas, Saksimaa kuningas, Württembergi kuningas, Hesseni kuurvürst, Badeni suurhertsog ja Hesseni suurhertsog.
23 väiksemat liikmesriiki jagasid Liidupäeval viit häält.
4 vabalinna (Bremen, Frankfurt, Hamburg ja Lübeck) jagasid Liidupäeval üht häält.