Saksamaa kuningriik

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Saksamaa kuningriik (või ka Saksa kuningriik; ladina Regnum Teutonicum) arenes välja endise Karolingide impeeriumi idaosast.

Nagu keskaegsel Inglismaal ja Prantsusmaal, algas see konglomeraadist, arvukate, ükskord eraldi ja sõltumatute rahvaste ja kuningriikide kogumist. Ida-Frangi riik moodustati algselt Verduni lepinguga aastal 843 ja seda valitsesid Karolingid aastani 911, pärast mida oli kuningas valitav. Esialgsed valijad olid hõimuhertsogkondade valitsejad, kes üldiselt valisid ühe endi seast. Pärast aastat 962, kui Otto I krooniti keisriks, moodustas kuningriik põhiosa Saksa-Rooma riigist, mis sisaldas ka Itaaliat (aastast 951) ja Burgundiat (pärast aastat 1032).

Mõiste rex teutonicorum (sakslaste kuningas) tuli esmalt kasutusele paavst Gregorius VII kantseleis investituuritüli ajal (11. sajandi lõpul), võib-olla poleemilise vahendina keiser Heinrich IV vastu. 12. sajandil hakkasid keisrid oma ameti keiserliku ja rahvusülese iseloomu rõhutamiseks kasutama tiitlit rex Romanorum (roomlaste kuningas) oma valimistel (kuurvürstide poolt, seitse saksa piiskoppi ja aadlimeest). Selged tiitlid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia jaoks, mis traditsiooniliselt omasid oma kohtuid, seadusi ja kantseleisid, kadusid järk-järgult kasutusest. Pärast riigireformi (Reichsreform) ja reformatsiooni lahendamist jagati Saksa-Rooma riigi Saksamaa osa keiserlikeks ringkondadeks (Reichskreise), mis määratlesid Saksamaad keiserliku Itaalia ja Tšehhi kuningriigi suhtes. Peapiiskoppidest kuurvürstid jätkasid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia kantslerite tiitlite kandmist. Pärast Vestfaali rahu (1648) oli Saksamaa sõltumatute riikide ja riigikeste kogum, mille üle veel säilinud kuningriigi ja keisririigi institutsioonid kahanevalt võimu nõutasid.